Pühapäeval käisin vaatasin Linnupesa üle. Kui aus olla, siis lähedalt ei ole ta üldse kena, lihtsalt hunnik metalli, piltidel ja telekas paistis palju huvitavam. Selleks et isegi staadioni lähedale saada, tuleb läbida samasugused turvakontrollid kui Tiananmenile pääsemiseks. Päris sisse saamiseks on vaja pilet osta, mis on minu meelest liiga kallis, et lihtsalt ühte lumist staadioni vahtida, nii et jätan vahele. Vähemalt kvartali, pigem kahe jagu igas suunas olümpiamängude väljakust, kus peale staadioni on veel ujula, konverentsikeskus ja veel mõned hooned,igasugune liiklus keelatud ja sinna pääseb ainult jala läbi selle turvakontrolli – nagu milleks? Hetkel oli Linnupesa sees käimas mingi lumefestival, et sai suusatada ja lauatada, aga oma varustuse kaasavõtmine keelatud ja rendihinnad ikka päris korralikud – et kellele see mõeldud olema peaks???
Esmaspäeval käisin vaatamas Ming dünastia keisrite haudu, või noh, täpsemalt vaatasin ainult ühte, seda mis oli lõplikult lahti tehtud, teistel pole päris hauakamber avatudki. Tulin tagasi ja läksin uurima ühte tänavat, kus pidi müüdama lääne pille. Poode oli tõesti palju ja lääne pille isegi oli, aga põhiliselt kitarrid või siis sümfooniaorkestri koosseisu kuuluvad pillid, kui flööte oli, siis ainult plastmassist. Kõik ikka hakkasid mulle Hiina flööte pakkuma ja ei saanud aru, mis ma neist Euroopa flööte otsin. Ühes kohas isegi oli üks puust sopran plokkflööt, aga see kõlas isegi minu kõrva jaoks liiga „made in China“, et käsi oleks tõusnud ostma. Täna siis kirjutasin paar kirja ja ilmselt saab see flööt ka pigem Euroopast muretsetud, võib küll veidi kallim tulla, aga peaks vähemalt korralik flööt tulema.
Täna käisin vaatasin üle kunagise (20.saj algus) välisesinduste kvartali, mis oli kahtaselt tühi ja hästi turvatud. Järgmiseks läksin Ming dünastia aegse linnamüüri varemete ümber tehtud parki jalutama, vaatasin üle ka taastatud kagutorni. Niikaua oli see sisemise linnamüüri kagunurk päris terve, kuni otsustati just selle nurga sisse ehitada Pekingi esimene raudteejaam ja sellega osa müürist ära rikuti. Oleks nad selle jaama 50meetrit lõuna poole ehitanud, oleks müür ilusti terveks jäänud, ei näe mina ikka endiselt mingit loogikat siin Hiinas. Nagu ka teistel vaatamisväärsustel olid ka seal tahvlid, mis rääkisin müürist jne ning nagu kõigil teistel tahvlitel oli ka seal kirjas, kuidas ülimalt lahke Rahvavabariigi valitsus on raha eraldanud, et seda kohta korda teha jne. Järgmiseks läksin Pekingi vanasse observatooriumisse, mis oli päris lahe. Igast huvitavaid instrumente, kõige vanem 15.sajandist pärinev.
teisipäev, 9, veebruar 2010
laupäev, 6, veebruar 2010
Peking vol 4
Ma ei tea kellele, kus, millal või kuidas ma varba peale olen astunud, aga ma ilmselgelt olen seda teinud:
Täna hommikul läksin paar tunnikest peale rongijaama avamist endale piletit tagasi Daliani tahtma ja selleks ajaks olid juba kõik piletid välja müüdud (sellele rongile, kuhu ma tahtsin, hakati täna hommikul pileteid müüma). Esimene piletimüüja teatas mulle küll alguses pehme-magaja, peaaegu 400juäänise hinna, et neid veel on – mis mulle kohe mitte ei meeldinud ja hetk hiljem teatas, et ühtegi piletit enam pole. Väga segaduses, mida ma siis teen nüüd, väljusin järjekorrast. Pekingi raudteejaamas on neid järjekordi aga kuskil 80kanti ja osadel nagu on, et müüvad ainult mingeid kindlaid pileteid, teised müüvad kõike, ei jaganud mina süsteemi lahti. Läksin sis ühte palju lühemasse järjekorda asja uuesti uurima, teatati mulle palju meeldivamalt vabandades, et ei ole jah pileteid selleks kuupäevaks, aga et 5 päeva enne seda tulevad mingite teist tüüpi rongide piletid müüki, et tulgu ma siis. Ahah, et niipalju siis sellest. Õhtul koju saanud, uurisin oma „targast raamatust(tm)“ järgi, et tegelikult on bussid ka olemas ja nood lähevad kiiremini kui rong ja pilet on veidi alla 300 juääni, mis oleks odavam kui kui see pehme-magaja, mis on juba tavalise lennukipileti hinnaklassis. Hakkasin igaks juhuks aga ka lennukeid uurima ja leidsin selleks õhtuks, kus ma alguses hommikul tahtsin liikuma hakata, 250juäänise lennukipileti, mille ma ka kohe ära ostsin – see on küll esimene kord kui lennuk on odavam nii bussist kui rongist. Olgu, tegelikult võin ma siin juhul sellest peaaegu, et arugi saada – lennukil on umbes 3 korda väiksem vahemaa vaja läbida, aga tavaliselt on lennukipiletid Daliani ja Pekingi vahel 400 ja 800 juääni vahemikus.
Aga varbaleastumisest. Peale rongijaama kavatsesin ette võtta raamatu- ja muu shopingu Pekingi suurimal kaubandustänaval Wangfujie – endiselt oli minu põhipõhjuseid Pekingisse tulekuks see suur ja kinniolev ajaloomuuseum ja Hiina kõige suurem „Võõrkeelsete raamatute pood“ – mis aga selgus seal poes, kui mina ei suutnud ise leida midagi Hiina vanemast ajaloost ja läksin müüjatelt küsima Hiina vanemat ajalugu või arheoloogiat – otsiti veidi ja teatati, et pole sihukest asja. Vot nii. Huvitavaid raamatuid seal poes leidus, aga no mittemidagi minu lõputöö tarvis. Ühte raamatut kohtasin, mis veidi Hiina vanemast ajaloost rääkis, aga mitte sellest, mis mul vaja, see oli British Museumi väljaanne. Samas oli plaanis ka uurida, äkki õnnestuks leida üks tavahelistikus flööt, et saaks oma Tartu flöödi südamerahus alghelistikus lasta teha, ja üks sharmei, et oleks ikka midagi, mis häält ka teeks. Suure raamatupoe kõrval pidi olema Pekingi suurim ja parim pillipood, mida kohemitte mittekuskil ei olnud, käisin kogu tänava mitu korda läbi. Tänava lõpus pidi olema arheoloogiline raamatupood ja mis te arvate, kas see oli kinni või oli ta ikka päris kinni – ehk siis ei saanud ka seal jutule. Edasi läksin otsima suuruselt teist pillipoodi – sel aadressil aga kus too oleks pidanud asuma, oli vaid üks suur auk ja käis ehitus. Läksin tagasi Wangfujiele ja sõin lõunat, minuga ühines kena neiu hamburgerimaalt, kes on õppinud sellel saarekesel seal Lõuna-Hiinas ja kes juhtus olema flöödifänn. Peale seda käisin ühes pisikeses pillipoes, kus neil isegi oli 1 puust Euroopa flööt, aga mitte just väga hea ja mõned head ja odavad trummid (A). Läksin ostsin võõrkeelsete raamatute poest mõned muud raamatud, kuna vajalikke ei saanud, siis huvitavaid ja tulin tulema.
Et minu hommikusest paanikast, et mul on tohutu vähe raha ja ma ei saa kuidagi Daliani tagasi on saanud see, et ma lendan siit minema ja võib vabalt veel paar kingitust või suveniiri osta.
Täna hommikul läksin paar tunnikest peale rongijaama avamist endale piletit tagasi Daliani tahtma ja selleks ajaks olid juba kõik piletid välja müüdud (sellele rongile, kuhu ma tahtsin, hakati täna hommikul pileteid müüma). Esimene piletimüüja teatas mulle küll alguses pehme-magaja, peaaegu 400juäänise hinna, et neid veel on – mis mulle kohe mitte ei meeldinud ja hetk hiljem teatas, et ühtegi piletit enam pole. Väga segaduses, mida ma siis teen nüüd, väljusin järjekorrast. Pekingi raudteejaamas on neid järjekordi aga kuskil 80kanti ja osadel nagu on, et müüvad ainult mingeid kindlaid pileteid, teised müüvad kõike, ei jaganud mina süsteemi lahti. Läksin sis ühte palju lühemasse järjekorda asja uuesti uurima, teatati mulle palju meeldivamalt vabandades, et ei ole jah pileteid selleks kuupäevaks, aga et 5 päeva enne seda tulevad mingite teist tüüpi rongide piletid müüki, et tulgu ma siis. Ahah, et niipalju siis sellest. Õhtul koju saanud, uurisin oma „targast raamatust(tm)“ järgi, et tegelikult on bussid ka olemas ja nood lähevad kiiremini kui rong ja pilet on veidi alla 300 juääni, mis oleks odavam kui kui see pehme-magaja, mis on juba tavalise lennukipileti hinnaklassis. Hakkasin igaks juhuks aga ka lennukeid uurima ja leidsin selleks õhtuks, kus ma alguses hommikul tahtsin liikuma hakata, 250juäänise lennukipileti, mille ma ka kohe ära ostsin – see on küll esimene kord kui lennuk on odavam nii bussist kui rongist. Olgu, tegelikult võin ma siin juhul sellest peaaegu, et arugi saada – lennukil on umbes 3 korda väiksem vahemaa vaja läbida, aga tavaliselt on lennukipiletid Daliani ja Pekingi vahel 400 ja 800 juääni vahemikus.
Aga varbaleastumisest. Peale rongijaama kavatsesin ette võtta raamatu- ja muu shopingu Pekingi suurimal kaubandustänaval Wangfujie – endiselt oli minu põhipõhjuseid Pekingisse tulekuks see suur ja kinniolev ajaloomuuseum ja Hiina kõige suurem „Võõrkeelsete raamatute pood“ – mis aga selgus seal poes, kui mina ei suutnud ise leida midagi Hiina vanemast ajaloost ja läksin müüjatelt küsima Hiina vanemat ajalugu või arheoloogiat – otsiti veidi ja teatati, et pole sihukest asja. Vot nii. Huvitavaid raamatuid seal poes leidus, aga no mittemidagi minu lõputöö tarvis. Ühte raamatut kohtasin, mis veidi Hiina vanemast ajaloost rääkis, aga mitte sellest, mis mul vaja, see oli British Museumi väljaanne. Samas oli plaanis ka uurida, äkki õnnestuks leida üks tavahelistikus flööt, et saaks oma Tartu flöödi südamerahus alghelistikus lasta teha, ja üks sharmei, et oleks ikka midagi, mis häält ka teeks. Suure raamatupoe kõrval pidi olema Pekingi suurim ja parim pillipood, mida kohemitte mittekuskil ei olnud, käisin kogu tänava mitu korda läbi. Tänava lõpus pidi olema arheoloogiline raamatupood ja mis te arvate, kas see oli kinni või oli ta ikka päris kinni – ehk siis ei saanud ka seal jutule. Edasi läksin otsima suuruselt teist pillipoodi – sel aadressil aga kus too oleks pidanud asuma, oli vaid üks suur auk ja käis ehitus. Läksin tagasi Wangfujiele ja sõin lõunat, minuga ühines kena neiu hamburgerimaalt, kes on õppinud sellel saarekesel seal Lõuna-Hiinas ja kes juhtus olema flöödifänn. Peale seda käisin ühes pisikeses pillipoes, kus neil isegi oli 1 puust Euroopa flööt, aga mitte just väga hea ja mõned head ja odavad trummid (A). Läksin ostsin võõrkeelsete raamatute poest mõned muud raamatud, kuna vajalikke ei saanud, siis huvitavaid ja tulin tulema.
Et minu hommikusest paanikast, et mul on tohutu vähe raha ja ma ei saa kuidagi Daliani tagasi on saanud see, et ma lendan siit minema ja võib vabalt veel paar kingitust või suveniiri osta.
Peking vol 3
Pekingi muuseumis käisin – päris huvitav muuseum, aga vähe minu lõputöö jaoks.
Sõjandusmuuseumis käisin – ei old suurem asi, 20.sajandit ja punaarmeed on palju, mind huvitavat tibake on, aga vähe.
Täna hommikul käisin Lama templis – on küll vägev ja on veidi teistsugune kui enamus templeid, mida ma näinud olen. Kõik inimesed praktiliselt käisin viirukiga ringi, väga kahtlen nende sügavas budismis selle koha pealt, aga koht on lahe.
Täna õhtul käisin Uiguuria restoranis, kuhu põhiliselt läksin tantsu vaatama, kuigi söök oli ka hea. Neil iga õhtu muusika ja tantsu show, VÄGA lahe oli. Tekkis jälle kahetsus, et ma Pekingis pole, siin on elu ikka palju huvitavam. Kusjuures ema näitas kirja, kus otsiti Pekingisse eesti keele õpetajat – no ei võinud mind siia õppima võtta eksole, ma oleks vabalt neile võinud eesti keelt ka õpetada...
Sõjandusmuuseumis käisin – ei old suurem asi, 20.sajandit ja punaarmeed on palju, mind huvitavat tibake on, aga vähe.
Täna hommikul käisin Lama templis – on küll vägev ja on veidi teistsugune kui enamus templeid, mida ma näinud olen. Kõik inimesed praktiliselt käisin viirukiga ringi, väga kahtlen nende sügavas budismis selle koha pealt, aga koht on lahe.
Täna õhtul käisin Uiguuria restoranis, kuhu põhiliselt läksin tantsu vaatama, kuigi söök oli ka hea. Neil iga õhtu muusika ja tantsu show, VÄGA lahe oli. Tekkis jälle kahetsus, et ma Pekingis pole, siin on elu ikka palju huvitavam. Kusjuures ema näitas kirja, kus otsiti Pekingisse eesti keele õpetajat – no ei võinud mind siia õppima võtta eksole, ma oleks vabalt neile võinud eesti keelt ka õpetada...
Peking vol 2
Kõigepealt seletaksin ära, miks ma eelmises postituses need metroopiletid üldse jutuks võtsin, unustasin hiljem ära. Ostsin siis mina 5 piletit ja mõtlesin, et ei pea siis iga kord ostma. Aga võta näpust, hakkasin siis järgmisel päeval metroosse sisenema nendega ja masin teatas mulle, et kehtetu, mismõttes nagu. Pärast küsisin hostelist järgi – ongi nii, see kaart kehtib ainult sel päeval kui sa ta ostad, tore küll. Nojah, sellist asja nagu loogika ma juba ammu enam ei üritagi Hiinast leida. Vanasti kui hiina keele tunnis Zhuoya jälle midagi meie jaoks jube ebaloogilist rääkis, mida hiinlased teevad, siis kui me küsisime, siis Zhuoya vastas, et hiina loogika. Aga ei, ei ole siin mingit loogikat.
Täna aga käisin Hiina müüril jälle. Läksin Badalingi, mis on see kõige populaarsem lõik, kus väga paljud käivad ja mis tavaliselt väga täis on. Lootsin selle peale, et on talv ja just on ilmad jälle külmemaks ka läinud. Sissepääsust oli väimalik hakata jalutama vasakule või paremale. Millegipärast valis enamus inimesi paremale minemise, nii et mina läksin vasakule ja sain suhtelises rahus jalutada. Seal oli lahe, aga mitte otseselt müüri pärast, pigem müüri ümbritseva maastiku pärast, mis on tõesti vägev.
Kuna tuju oli peale müüril käimist parem ja midagi muud nagunii enam vaatama ei jõuaks otsustasin uuesti pardijahi ette võtta. Koht aga mida mulle soovitati oli küll olemas, aga neil olid pardid otsas, nii et kätte sain ma... kana. On ikka väle part, et jookseb kogu aeg eest ära.
Peale seda tegin aga „vale“ liigutuse ja läksin tee peale jäävasse siidi hoonesse sisse, kuhu mul oli järgmine nädal alles plaanis minna. Kangast ma suutsin mitte osta, aga ostsin tikkimisniiti – tegelikult kui ma arvutama hakkan, siis VIST päris odavalt, ja no ilus siidniit on. See vöökott saab ilus olema. Tulin hostelisse tagasi ja leidsin et osa rahvast jälle ära läinud ja nende asemele tulnud poisid magasid kõik.
Täna aga käisin Hiina müüril jälle. Läksin Badalingi, mis on see kõige populaarsem lõik, kus väga paljud käivad ja mis tavaliselt väga täis on. Lootsin selle peale, et on talv ja just on ilmad jälle külmemaks ka läinud. Sissepääsust oli väimalik hakata jalutama vasakule või paremale. Millegipärast valis enamus inimesi paremale minemise, nii et mina läksin vasakule ja sain suhtelises rahus jalutada. Seal oli lahe, aga mitte otseselt müüri pärast, pigem müüri ümbritseva maastiku pärast, mis on tõesti vägev.
Kuna tuju oli peale müüril käimist parem ja midagi muud nagunii enam vaatama ei jõuaks otsustasin uuesti pardijahi ette võtta. Koht aga mida mulle soovitati oli küll olemas, aga neil olid pardid otsas, nii et kätte sain ma... kana. On ikka väle part, et jookseb kogu aeg eest ära.
Peale seda tegin aga „vale“ liigutuse ja läksin tee peale jäävasse siidi hoonesse sisse, kuhu mul oli järgmine nädal alles plaanis minna. Kangast ma suutsin mitte osta, aga ostsin tikkimisniiti – tegelikult kui ma arvutama hakkan, siis VIST päris odavalt, ja no ilus siidniit on. See vöökott saab ilus olema. Tulin hostelisse tagasi ja leidsin et osa rahvast jälle ära läinud ja nende asemele tulnud poisid magasid kõik.
teisipäev, 2, veebruar 2010
Peking vol 1
Jõudsin siis 30.jaanuaril ilusti Pekingisse. Metrood nad muidugi veel rongijaamani pikendanud pole, nii et esimese asjana asusin oma tohutu kotiga (tõsiselt, see on juba sama suur kui mina) metroo poole tammuma. Õnneks kohtasin teel sinnapoole rahamasinat, nii et sain inimeseks jälle ja sain ka kohe lähedusest lõpuks kerge hommikusöögi. Leidsin metroo ilusti üles. Ostsin endale kohe 5 piletit, et nagunii ma sõidan palju ja siis ei pea iga kord ostma seda piletit. Iga kord metroosse sisenedes tuleb kõik oma kotid masinast läbi lasta, et sul seal midagi lubamatut ei oleks, mu kott peaaegu poleks masinasse mahtunud. Muidu metroosüsteem on üsna lihtne ja arusaadav, nii et sain ilusti vahepeal liinid vahetut ja õigesse peatusesse, kust ka veel parajasti hostelini marssida oli. Minu hostel asub ühes kõige paremini säilinud linnaosas, konkreetne tänav on üks vanemaid tänavaid Pekingis ja ilusti üles vunksitud kõik. Ega siin tänaval ongi põhiliselt hotellid, söögi-joogikohad ja suveniiripoed. Peale Hiina suveniiride on siin ka mitu Tiibeti ja India asjade poodi ning ka 2 Tiibeti toidu kohta – ilmselgelt on aru saadud, mis inimestele peale läheb. Hostel iseenesest on tore ja Pekingi (ja selle asukoha) kohta ikka päris odav. Mina olen 6ses toas, kes seal veel on, vahetub peaaegu iga päev. On 2 rootslast, kes tulid Pekingisse trans-Siberia rongiga 2 nädalat, rongidest nad hetkel väga midagi kuulda ei taha. Siis kui siia jõudsin, olid mu toas veel ka üks soomlanna koos neiuga Slovakkiast, nood ka koolivaheajal, õpivad Koreas, aga nüüdseks läksid juba Koreasse tagasi. Ülejäänud vahelduvad rohkem. Hostelis on hinna sees hommikusöök täitsa olemas, mis on väga positiivne, ainult, et joogiks antakse mahla, mitte kohvi, kui kohvi tahad, siis tuleb ise osta. Ma võtan kohvi enamasti hoopis juba väljaspoolt siis, kas KFC-st või McDonaldsist, kus see on 2-3 korda odavam.
Panin end hostelis maha, netistusin veidi ja siis läksin linna vaatama. Siin lähedal on suur park, jalutasin seal ringi. Minu jaoks oli nii soe ja kevadine ilm, et käisin ainult dressikas ringi, samal ajal kui pargis järves oli piisavalt paks jää, et see oli uisutajaid ja mingi muude kahtlaste jääsõidukitega ringi laskjaid täis. Esimesed muljed päris meeldivad ja pani veel rohkem kahetsema, et ma ikka Pekingisse ei saanud õppima. Nagu ikka lähenesid rikšajuhid (siin on ikka need klassikalised vändatavad rikšad, mitte elektri ega bensiini peal) – kohe esimesele teatasin hiina keeles kiiresti, et ei soovi. Selle peale kuulsin esimese positiivse kommentaari hiinlaselt „tegemist peab olema vana Pekinglasega“. Jõudnud teisele poole järve ja otsides söögikohta, mida LP soovitas ja mis oli suletud, lähenesid mulle reklaamid söögi- ja joogikohtadele, ikka inglise keeles. Ikka teatasin, et ei soovi. Ühest neist läksin pärast uuesti mööda ja küsiti, et mida ma siis soovin ja mida selleks pakuti ei kannata trükimusta (v siis minu blogisse riputamist antud juhul). Jalutasin tagasi oma tänavale ja sõin hosteli restoranis. Hiljem läksin veel istusin ühes nn regge-baaris, kus elav muusika oli, ainult et reggega sel muusikal küll mingit pistmist polnud. Ma ju ometigi ei saanud oma esimest õhtut Pekingis hostelis istudes veeta.
Esimesel päeval otsustan siis kohe kõige tähtsama koha, ehk Keelatud palee, üle vaadata. Ma asun paleest kilomeetrike-kaks põhja pool ning meie vahele jääb Jingshan park, mille keskne küngas peaks olema kuhjatud palee vundamendiaugust. „Künka“ tipust avaneb paleele ja kogu linnale päris hea vaade. Kuna ma juba nagunii siitpoolt alustasin, siis sisenen ka paleese valest otsast ja seetõttu jääb mul alguses mulje, et ei olegi selliseid masse. Sisenesin ma aga väga vähe aega peale avamist, nii et selleks ajaks kui keskele jõudsin, jõudsid massid mulle vastu. Külastajaid ikka jagub. Kuna kõik muud templid ja paleed on selle eeskujul ehitatud ja ma noid juba üsna palju külastanud olen, siis wow efekti ei ole. Ilmselt oleks tunduvalt rohkem, kui see oleks esimene vaatamisväärsus Hiinas, mida külastan, jube suur on aga küll. Kõige huvitavam on aardekamber, kuhu tuleb eraldi pilet osta. Pärast kui väljunud olen, siis avastan, et kellaruum, kuhu ma ei jõudnud (isegi veetsin seal 4,5h), oleks ka väga huvitav olnud. Kui aega jääb, siis võib-olla lähen tagasi seda vaatama. Igal ruumil oli oma eesmärk ja kasutus ja reeglid, kuidas ja mida seal teha tohtis täpselt. Muidu ilmselt elatigi nii nagu need reeglid olid, aga Dowager CiXi tegi ikka küll mida ta ise täpselt heaks arvas. Nojah, ta tegi seda sama ka riigiga ja seetõttu pani keisririigile korraliku lätaka punkti ka. Peale paleed jalutasin veel mööda linna ringi, otsisin söögikohta. Jõudsin välja linna põhilise kaubandustänavale, mille põhjalikuma uurimise jätan järgmiseks nädalaks, kui muuseumid on külastatud. Jalad aga teatavad, et sellest kolmest nädalast ringi trampimisest aitab juba, et jää paigale ka, nii et lähen ära hostelisse – noh, tegelikult sai jälle 9h ringi käidud, just nimelt käidud, mida ma enamus aega igal pool teen. Ka Pekingis ma ikkagi käin enamus aega – kuhu saab metrooga, lähen metrooga, aga muidu käin, kolimetraaž on päris korralik juba. Ira on juba tagasi Dalianis – ta oli reisist nii kurnatud, et kohe kui tagasi jõudis, jäi haigeks. Ta ikka oli selleks ajaks, kui ta must lahkus, jah päris kutu juba.
1. veebruaril, esmaspäeval otsustasin muuseumitega pihta hakata. Kuna tihti muuseumid esmaspäeviti kinni on, siis kontrollisin igalt poolt üle, kas nad on lahti või mitte, kuskil polnud suletuse kohta midagi öeldud. Aga muidugi, kui ma Sõjandusmuuseumi kohale jõudsin, oli seal silt üleval, et esmaspäeviti suletud. Jalutasin siis üsna lähedal asuva Pealinna ajaloomuuseumini, kus sama lugu. Niipalju siis muuseumitest selleks päevaks. Võtsin ette järgmise pikema jalutuskäigu, esimeseks peatuseks Pekingi suurim toimiv taoistlik tempel. Päris lhe koht, hästi palju munki. Pooled viidavad oma aega suhteliselt sarnaselt Scottile, õhku pekstes või muid taiji-harjutusi teha. Hiina uusaastal peaks siin mingi suur festival olema, kus ka taiji demonstratsioone peaks olema, ilmselt üritan end ka siis sisse pressida. Järgmiseks mošeesse, mis on haledalt väike ja vaadata pole midagi. Hoone on ikka tavalise Hiina templi moodi. Sealt lahkudes kõnnin mööda ühest tohutust ehitisest, mis tegelikult ka mošee moodi välja näeb, aga mitte seda ei ole. Mingi islamistlik asutus on küll, aga ei tea mis. Külastan veel kahte budistlikku templit ja lähen ära hostelisse.
Täna pidin ette võtma Pekingi kõige suurema ja tähtsama muuseumi, Riikliku ajaloomuuseumi. LPs oli küll mainitud, et kirjutamise ajal suletud, aga see kirjutamise aeg oli vähemalt aasta tagasi ja kõigi muude muuseumite puhul, kus on selline kommentaar olnud, on olukord selleks ajaks kui mina sinna jõudnud olen, juba muutunud. See muuseum on üks põhipõhjusi, miks mul üldse Pekingisse tulla oli vaja ja loomulikult oli see endiselt kinni, kolmandat aastat juba, tuleb välja. Päris pettunud, jalutan siis üle Taevase Rahu väljaku, et minna numismaatikamuuseumisse. See jalutamine aga ei ole üldse nii lihtne, väljakule sisenemisel tuleb jälle kott masinast läbi lasta, hordidest politseinikest ma ei hakka rääkimagi. Numismaatikamuuseumis tuleb aga kott hoopis hoiule anda, fotoka võib sealt kaasa võtta, aga koti peab hoiule andma. Muuseumil on kolm korrust, millest üks ja teoorias kõige huvitavam on ka minu tulekuks spetsiaalselt kinni pandud. Aina paremaks läheb. Kuna vähemalt pool päeva muuseumites, vähenes üheks tunniks, siis otsustan Taeva templit vaatama minna. Asun jälle jalutama, mööda väga meeldivat Qianmen dajie’d, mis on samuti suur kaubandustänav. Ostan pargi läbiva pileti, mis peaks sisaldama sissepääsu kõikidesse pargis asuvatesse vaatamisväärsustesse, hakkan siis aga ringi käima ja pooltes kohtades teatakse mulle, et tuleb lisapilet osta. Eino tänan väga, aga jääb ära. Tempel iseenesest on täitsa kena ja pargil pole ka viga, aga see piletindus on parajalt üle mõistuse. Peale seda käisin kohe pargi kõrval asuval Pärliturul. Noh, tegelikult müüakse seal ikka praktiliselt kõike, aga 4st korrusest 1,5 on täidetud pärlitega. Neid on praktiliselt igas värvitoonis ja kvaliteediastmes, et isegi minusuguse rahakotile leiaks midagi, see on täitsa lahe koht ja kõik väidavad, et annavad mulle mu hea hiina keele pärast eriti hea hinna. Üks müüjanna läheb isegi nii kaugele, et väidab, et mu hiina keel on paremgi kui hiinlastel – jajaah, kindlasti. Seejärel oli plaanis Pekingi parti proovida, aga see konkreetne koht, kuhu ma minna tahtsin, on lihtsalt maatasa tõmmatud, oehjah. Tulin siis siia oma tänavale ja sõin lihtsalt siin. Mingi sidrunikastmega kana oli, et eeldaks ju, et tegemist on hapu asjaga, aga ei, see kõik oli jälle kas mette või millessegi muusse väga magusasse uputatud, nii et maitses nagu sidrunikook. Päris hea oli, aga no veel vähem lihamaitsega kui piparkoogipallikesed. Eks ma paari päeva pärast lähen järgmisele katsele selle pardi osas.
Kui nüüd aus olla, siis Hiinast on kõrini, hiinlastest on kõrini, koju tahaks! Kallid kõigile Eestisse!
Panin end hostelis maha, netistusin veidi ja siis läksin linna vaatama. Siin lähedal on suur park, jalutasin seal ringi. Minu jaoks oli nii soe ja kevadine ilm, et käisin ainult dressikas ringi, samal ajal kui pargis järves oli piisavalt paks jää, et see oli uisutajaid ja mingi muude kahtlaste jääsõidukitega ringi laskjaid täis. Esimesed muljed päris meeldivad ja pani veel rohkem kahetsema, et ma ikka Pekingisse ei saanud õppima. Nagu ikka lähenesid rikšajuhid (siin on ikka need klassikalised vändatavad rikšad, mitte elektri ega bensiini peal) – kohe esimesele teatasin hiina keeles kiiresti, et ei soovi. Selle peale kuulsin esimese positiivse kommentaari hiinlaselt „tegemist peab olema vana Pekinglasega“. Jõudnud teisele poole järve ja otsides söögikohta, mida LP soovitas ja mis oli suletud, lähenesid mulle reklaamid söögi- ja joogikohtadele, ikka inglise keeles. Ikka teatasin, et ei soovi. Ühest neist läksin pärast uuesti mööda ja küsiti, et mida ma siis soovin ja mida selleks pakuti ei kannata trükimusta (v siis minu blogisse riputamist antud juhul). Jalutasin tagasi oma tänavale ja sõin hosteli restoranis. Hiljem läksin veel istusin ühes nn regge-baaris, kus elav muusika oli, ainult et reggega sel muusikal küll mingit pistmist polnud. Ma ju ometigi ei saanud oma esimest õhtut Pekingis hostelis istudes veeta.
Esimesel päeval otsustan siis kohe kõige tähtsama koha, ehk Keelatud palee, üle vaadata. Ma asun paleest kilomeetrike-kaks põhja pool ning meie vahele jääb Jingshan park, mille keskne küngas peaks olema kuhjatud palee vundamendiaugust. „Künka“ tipust avaneb paleele ja kogu linnale päris hea vaade. Kuna ma juba nagunii siitpoolt alustasin, siis sisenen ka paleese valest otsast ja seetõttu jääb mul alguses mulje, et ei olegi selliseid masse. Sisenesin ma aga väga vähe aega peale avamist, nii et selleks ajaks kui keskele jõudsin, jõudsid massid mulle vastu. Külastajaid ikka jagub. Kuna kõik muud templid ja paleed on selle eeskujul ehitatud ja ma noid juba üsna palju külastanud olen, siis wow efekti ei ole. Ilmselt oleks tunduvalt rohkem, kui see oleks esimene vaatamisväärsus Hiinas, mida külastan, jube suur on aga küll. Kõige huvitavam on aardekamber, kuhu tuleb eraldi pilet osta. Pärast kui väljunud olen, siis avastan, et kellaruum, kuhu ma ei jõudnud (isegi veetsin seal 4,5h), oleks ka väga huvitav olnud. Kui aega jääb, siis võib-olla lähen tagasi seda vaatama. Igal ruumil oli oma eesmärk ja kasutus ja reeglid, kuidas ja mida seal teha tohtis täpselt. Muidu ilmselt elatigi nii nagu need reeglid olid, aga Dowager CiXi tegi ikka küll mida ta ise täpselt heaks arvas. Nojah, ta tegi seda sama ka riigiga ja seetõttu pani keisririigile korraliku lätaka punkti ka. Peale paleed jalutasin veel mööda linna ringi, otsisin söögikohta. Jõudsin välja linna põhilise kaubandustänavale, mille põhjalikuma uurimise jätan järgmiseks nädalaks, kui muuseumid on külastatud. Jalad aga teatavad, et sellest kolmest nädalast ringi trampimisest aitab juba, et jää paigale ka, nii et lähen ära hostelisse – noh, tegelikult sai jälle 9h ringi käidud, just nimelt käidud, mida ma enamus aega igal pool teen. Ka Pekingis ma ikkagi käin enamus aega – kuhu saab metrooga, lähen metrooga, aga muidu käin, kolimetraaž on päris korralik juba. Ira on juba tagasi Dalianis – ta oli reisist nii kurnatud, et kohe kui tagasi jõudis, jäi haigeks. Ta ikka oli selleks ajaks, kui ta must lahkus, jah päris kutu juba.
1. veebruaril, esmaspäeval otsustasin muuseumitega pihta hakata. Kuna tihti muuseumid esmaspäeviti kinni on, siis kontrollisin igalt poolt üle, kas nad on lahti või mitte, kuskil polnud suletuse kohta midagi öeldud. Aga muidugi, kui ma Sõjandusmuuseumi kohale jõudsin, oli seal silt üleval, et esmaspäeviti suletud. Jalutasin siis üsna lähedal asuva Pealinna ajaloomuuseumini, kus sama lugu. Niipalju siis muuseumitest selleks päevaks. Võtsin ette järgmise pikema jalutuskäigu, esimeseks peatuseks Pekingi suurim toimiv taoistlik tempel. Päris lhe koht, hästi palju munki. Pooled viidavad oma aega suhteliselt sarnaselt Scottile, õhku pekstes või muid taiji-harjutusi teha. Hiina uusaastal peaks siin mingi suur festival olema, kus ka taiji demonstratsioone peaks olema, ilmselt üritan end ka siis sisse pressida. Järgmiseks mošeesse, mis on haledalt väike ja vaadata pole midagi. Hoone on ikka tavalise Hiina templi moodi. Sealt lahkudes kõnnin mööda ühest tohutust ehitisest, mis tegelikult ka mošee moodi välja näeb, aga mitte seda ei ole. Mingi islamistlik asutus on küll, aga ei tea mis. Külastan veel kahte budistlikku templit ja lähen ära hostelisse.
Täna pidin ette võtma Pekingi kõige suurema ja tähtsama muuseumi, Riikliku ajaloomuuseumi. LPs oli küll mainitud, et kirjutamise ajal suletud, aga see kirjutamise aeg oli vähemalt aasta tagasi ja kõigi muude muuseumite puhul, kus on selline kommentaar olnud, on olukord selleks ajaks kui mina sinna jõudnud olen, juba muutunud. See muuseum on üks põhipõhjusi, miks mul üldse Pekingisse tulla oli vaja ja loomulikult oli see endiselt kinni, kolmandat aastat juba, tuleb välja. Päris pettunud, jalutan siis üle Taevase Rahu väljaku, et minna numismaatikamuuseumisse. See jalutamine aga ei ole üldse nii lihtne, väljakule sisenemisel tuleb jälle kott masinast läbi lasta, hordidest politseinikest ma ei hakka rääkimagi. Numismaatikamuuseumis tuleb aga kott hoopis hoiule anda, fotoka võib sealt kaasa võtta, aga koti peab hoiule andma. Muuseumil on kolm korrust, millest üks ja teoorias kõige huvitavam on ka minu tulekuks spetsiaalselt kinni pandud. Aina paremaks läheb. Kuna vähemalt pool päeva muuseumites, vähenes üheks tunniks, siis otsustan Taeva templit vaatama minna. Asun jälle jalutama, mööda väga meeldivat Qianmen dajie’d, mis on samuti suur kaubandustänav. Ostan pargi läbiva pileti, mis peaks sisaldama sissepääsu kõikidesse pargis asuvatesse vaatamisväärsustesse, hakkan siis aga ringi käima ja pooltes kohtades teatakse mulle, et tuleb lisapilet osta. Eino tänan väga, aga jääb ära. Tempel iseenesest on täitsa kena ja pargil pole ka viga, aga see piletindus on parajalt üle mõistuse. Peale seda käisin kohe pargi kõrval asuval Pärliturul. Noh, tegelikult müüakse seal ikka praktiliselt kõike, aga 4st korrusest 1,5 on täidetud pärlitega. Neid on praktiliselt igas värvitoonis ja kvaliteediastmes, et isegi minusuguse rahakotile leiaks midagi, see on täitsa lahe koht ja kõik väidavad, et annavad mulle mu hea hiina keele pärast eriti hea hinna. Üks müüjanna läheb isegi nii kaugele, et väidab, et mu hiina keel on paremgi kui hiinlastel – jajaah, kindlasti. Seejärel oli plaanis Pekingi parti proovida, aga see konkreetne koht, kuhu ma minna tahtsin, on lihtsalt maatasa tõmmatud, oehjah. Tulin siis siia oma tänavale ja sõin lihtsalt siin. Mingi sidrunikastmega kana oli, et eeldaks ju, et tegemist on hapu asjaga, aga ei, see kõik oli jälle kas mette või millessegi muusse väga magusasse uputatud, nii et maitses nagu sidrunikook. Päris hea oli, aga no veel vähem lihamaitsega kui piparkoogipallikesed. Eks ma paari päeva pärast lähen järgmisele katsele selle pardi osas.
Kui nüüd aus olla, siis Hiinast on kõrini, hiinlastest on kõrini, koju tahaks! Kallid kõigile Eestisse!
laupäev, 30, jaanuar 2010
Taiyuan
Juba esimesest hetkest kui bussist maha saime, tekkis meil mõlemal Taiyuani suhtes samasugune vastumeelsus kui Jinani vastu. Läksime aga ja panime kotid hostelis maha. Edasi külastama kohalikku budistlikku templit, mis oli üllatavalt väike. Järgmiseks aga Shanxi muuseumisse, mis oli väga hea, eriti mind huvitava ajastu koha pealt. Kahjuks ei olnud neil mingisugust muuseumipoodi, kust lõputöö jaoks materjale oleks võinud saada. Sealt välja saamise ajaks oli aga Ira juba sinine näost vmt, nii et lükkasin Shanxi provintsi muuseumi edasi ja läksime sööma. Ira oli ka muuseumisoleku ajal otsustanud, et laseb Taiyuanist võimalikult kiiresti jalga ja läheb Pekingisse. Nii et peale sööki läksime rongijaama pileteid ostma, Ira täitsa sai samaks päevaks pileti ja mina 30. jaanuari varahommikuks, nii et lõunaks olen Pekingis. Taiyuani ja Pekingi vahet liiguvad ainult need uued kiirrongid, mille pilet on küll kallim, aga kohale saab ka umbes 3 korda kiiremini. Taiyuan-Peking ots on 3h ja 157yuani, vana 8-14,5h ja 77-145yuani asemel. Saatsin Ira bussi peale ära ja jalutasin veel veidi mööda linna, õhtul palju talutavam linn kui päeval.
29. jaanuari hommikul alustasin isegi hiinlaste jaoks vara, kuigi enda arust ei olnud üldse vara. Tavaliselt avatakse hiinas kõik kohad hiljemalt 8, aga Shanxi provintsi muuseum alles 9. Jõudsin sinna umbes 9.10 ja töötajad alles jõudsid kohale, avasid uksi ja minu tulemise peale hakati kuskilt kapist pileteid otsima. See muuseum polnud tegelikult suurem asi – ilmselt kõik sinna uuemasse Shanxi muuseumisse üle viidud, kui seal üldse kunagi midagi väga olnud on – välja näeb küll sihuke, et viimased 20a pole seal lillegi liigutatud. Peale seda tegin teise katse Taiyuanis normaalset sularaha automaati leida, nüüdseks kogu sularaha, mis Dalianist kaasa sai võetud, otsas, kaardil on veel piisavalt, aga vat ei saa kätte. Hiina panga kontor on kuhugi kaugele ära kolinud, et sinna ei hakanud ronima, Hiina Kommertspank, mis ka välismaa kaarte vastu võtab tegeles just nimelt täna automaatide hooldusega, nii et ükski neist ei töötanud. Mõtlesin, et olgu, proovin hiljem uuesti ja suundusin järgmise vaatamisväärsuse poole, milleks Jinci vana linn. Sihuke Ming dünastiast säilinud külake Taiyuani äärelinnas, kus tihti ka ajaloolisi filme vändatakse. Päris kena jalutuskäik ja kena koht, aga piletit, mida templitesse sisenemiseks vaja oli, muidu külas sai niisama käia, küll mõtet osta polnud – ainult üks neist templitest oli avatud ja ei olnud väga huvitav. Ühes hoones lähenesid mulle kaks hiina noormeest jälle ja tahtsid tuttavaks saada. Ma ilmselt olin nende arust jube ebaviisakas teatades, et ma soovin üksi ringi käia. Ometigi ainus päev kui ma seda teha saan, sest siiamaani olin ju kogu aeg Iraga koos (ta täitsa tore ja muidu oleme sõpradeks saanud, paremini vastu pidanud kui ma arvasin) ja ei saanud üldse üksi käia kuskil, mida ma väga igatsesin. Pekingis ju küll teoorias olen üksi, aga ma kahtlustan, et seal on sellised massid igal pool, et seda, et kuskil päris üksi jalutada saaks (mis selles kohas oli võimalik), ei ole. Tulin sealt tagasi ja tegin järgmise katse ühes teises Kommertspanga kontoris, ka seal automaadid ei töödanud. No mis siis teha, eks peab Pekingis parema õnne peale lootma. Hetkel on mul rahakotis täpselt niipalju, et metrooga hostelisse saada Pekingis ja siis loota kuskilt lähedusest automaat leida, mida võiks ju Pekingis rohkem olla.
Ütlen juba ära, et leidsin teel metroo poole automaadi üles ja sain oma raha kätte ning jõudsin ka ilusti hostelisse, mis on täitsa Pekingi vanalinnas ja väga lahe, toas on mul 2 rootslast ja veel keegi. Väljas on tõsine kevad ja tore on :D.
29. jaanuari hommikul alustasin isegi hiinlaste jaoks vara, kuigi enda arust ei olnud üldse vara. Tavaliselt avatakse hiinas kõik kohad hiljemalt 8, aga Shanxi provintsi muuseum alles 9. Jõudsin sinna umbes 9.10 ja töötajad alles jõudsid kohale, avasid uksi ja minu tulemise peale hakati kuskilt kapist pileteid otsima. See muuseum polnud tegelikult suurem asi – ilmselt kõik sinna uuemasse Shanxi muuseumisse üle viidud, kui seal üldse kunagi midagi väga olnud on – välja näeb küll sihuke, et viimased 20a pole seal lillegi liigutatud. Peale seda tegin teise katse Taiyuanis normaalset sularaha automaati leida, nüüdseks kogu sularaha, mis Dalianist kaasa sai võetud, otsas, kaardil on veel piisavalt, aga vat ei saa kätte. Hiina panga kontor on kuhugi kaugele ära kolinud, et sinna ei hakanud ronima, Hiina Kommertspank, mis ka välismaa kaarte vastu võtab tegeles just nimelt täna automaatide hooldusega, nii et ükski neist ei töötanud. Mõtlesin, et olgu, proovin hiljem uuesti ja suundusin järgmise vaatamisväärsuse poole, milleks Jinci vana linn. Sihuke Ming dünastiast säilinud külake Taiyuani äärelinnas, kus tihti ka ajaloolisi filme vändatakse. Päris kena jalutuskäik ja kena koht, aga piletit, mida templitesse sisenemiseks vaja oli, muidu külas sai niisama käia, küll mõtet osta polnud – ainult üks neist templitest oli avatud ja ei olnud väga huvitav. Ühes hoones lähenesid mulle kaks hiina noormeest jälle ja tahtsid tuttavaks saada. Ma ilmselt olin nende arust jube ebaviisakas teatades, et ma soovin üksi ringi käia. Ometigi ainus päev kui ma seda teha saan, sest siiamaani olin ju kogu aeg Iraga koos (ta täitsa tore ja muidu oleme sõpradeks saanud, paremini vastu pidanud kui ma arvasin) ja ei saanud üldse üksi käia kuskil, mida ma väga igatsesin. Pekingis ju küll teoorias olen üksi, aga ma kahtlustan, et seal on sellised massid igal pool, et seda, et kuskil päris üksi jalutada saaks (mis selles kohas oli võimalik), ei ole. Tulin sealt tagasi ja tegin järgmise katse ühes teises Kommertspanga kontoris, ka seal automaadid ei töödanud. No mis siis teha, eks peab Pekingis parema õnne peale lootma. Hetkel on mul rahakotis täpselt niipalju, et metrooga hostelisse saada Pekingis ja siis loota kuskilt lähedusest automaat leida, mida võiks ju Pekingis rohkem olla.
Ütlen juba ära, et leidsin teel metroo poole automaadi üles ja sain oma raha kätte ning jõudsin ka ilusti hostelisse, mis on täitsa Pekingi vanalinnas ja väga lahe, toas on mul 2 rootslast ja veel keegi. Väljas on tõsine kevad ja tore on :D.
Pingyao
Alustasime sõitu Xi’anist Pingyao poole 25. Jaanuari lõunapaiku, sõita 10 tundi. Enne seda aga käisime Xi’an-is veel hommikust söömas. Sõime rahulikult ja äkki tulid mingid korravalvurite laadsed tegelased kambakesi sisse (ei olnud ei sõjavägi ega politsei) ja käskisid söögikoha teenindajatel kõik tänavale paistvad kleebised akendelt ja ustelt maha kiskuda. Võtsime oma kohvid kaasa ja lahkusime, tänaval nägime, et sama metoodikat kasuatati kõigi asutuste suhtes, mis kuskil paistsid. Elektroonikapoed jmt ka kõik sildid maha. Hostelis kotid selga ja bussiga rongijaama (meie taksoõnn oli endiselt olematu, kui ma veel ei maininud, siis Xi’anis oli praktiliselt võimatu leida taksojuhti, kes oleks nõus meid peale võtma). Rongijaamas oli enne sisseminekut 50m mingi lisaaed ja politsei poolt korraldatav lisakontroll. Hiljem käisid ka rongis politseinikud ringi ja küsisid igalt noorelt meessoost hiinlaselt dokumenti – kedagi otsiti ikka väga taga. Sõit ise ei olnudki nii hull see kord, osaliselt ka seetõttu, et olime kahekesi. Olime ikka kogu vaguni vestlusteemaks ja kui ma veel hiina keeles rääkisin, siis ikka vahiti suu ammuli.
Nagu külalistemaja poolt lubatud, oli meil sildiga elektririkša rongijaamas vastas ja saime veel ka tasuta õlle mõlemad. Olime küll reserveerinud ühikakohad, aga anti meile tavaline tuba, mis inimese kohta läks sama palju maksma, aga oli palju parem: traditsioonilises stiilis voodiga ja dushiga jne. Külalistemaja üldse väga tore, nagu LP kirjutas, kuigi raha nad tõesti oskavad endale teha. Pingyao ise on minu jaoks vähemalt äärmiselt lahe koht. Linnamüüri sees on peaaegu kõik traditsioonilises stiilis majad säilinud ja tänavapilt on väga ilus. Pingyao on ka koht, kus Hiina pangandus oma alguse sai, praegu pole sellest rikkusest küll enam palju järgi. Külalistemajas kohtasime veel kampa britte ja ühte šveitslannat, Marianne’i, viimasega käisime koos ringi need kaks päeva siin.
Teisipäeval läksime kolmekesi Ira ja Marianne’iga väikesele tuurile väljaspoole Pingyaod. Kõigepealt läksime perekond Wangi „majakesse“, mis annab enamusele Euroopa kindlustele vähemalt pindala koha pealt silmad ette. Wangid olid seotud panganduse algusega siinkandis ja suutsid endale päris kenakese varanduse kokku ajada, mitte et nad juba enne seda jõukad poleks olnud. Lossike üle vaadatud, läksime Zhuangbi külla ja maa-alusesse linnusesse. Maa peal on säilinud kena traditsiooniline külake, mille kaart näeb välja nagu ying-yangi märk. Küla all on aga umbes 1400 aastat tagasi ehitatud tunnelite võrgustik. Selle ehitasid kohalikud elanikud (mitte han-hiinlased) Tang dünastia ajal, et kui Tangi armee sinna peaks jõudma, siis end kaitsta. Väidetavalt pole seda sel otstarbel kunagi kasutatud. Võrgustik on 3-tasandiline, kus alumistelt tasanditelt saab jälgida, mis üleval pool toimub, keeruline lõksude ja teadete edastamise võrgustik ka. Muidugi ka mitu varuväljapääsu, et oleks põgenemistee. Siin me ka tõepoolest palkasime giidi kuna ilma selleta oleks seal orienteerumine parajalt aeganõudev. Minu jaoks vist siiamaani kõige lahedam koht, mida ma külastanud olen, teiste neidude arvates oli kah, no mingid tunnelid ja no see vaesus seal külas praegu jne. Jah, kindlasti, aga tunnelid ja see säilinud traditisooniline eluviis külas olid ikkagi jube lahedad. Tulime tagasi, sõime ja jätkasime õlle juures arutelu maailma üle koos Marianne’iga.
27. jaanuaril käisime mööda Pingyaod ringi kolmekesi. Üldiselt maksab enamust vaatamisväärsusi sisaldav pilet 120yuani, mis on aga suht kallis arvestades, et tegelikult ei ole nii palju vaadata. Linnamüüril olid pooled ülesminemiskohad valveta ja lahti, nii et läksime brittide eeskujul ühest nendest üles ja kõndisime müüri peal linnale ringi peale, kena täitsa. Pärast linnas ringi jalutades ei olnud ülejäänud vaatamisväärsetes kohtades samuti mitte üksikpileteid, ainult see 120yuanine kõike hõlmv pilet, aga kuna müüril juba käidud, mis neist kõige huvitavam, siis ei hakanud me seda ka ostma. Jalutasime siis niisama mööda linna ringi ja tegelesime veidi kauplemisega. Kui külalistemaja perenaine kuulis kui hea hinna neiud mingitele asjadele välja olid kaubelnud, siis oldi ikka väga üllatunud. Muu vanavara hulgas müüdi ka hulgaliselt mõõku ja tääke jmt, erinevalt Song shanist ja muudest taolistest olid osad neist isegi täitsa ehtsad mõõgad. Ei olnud mul eelarves ette nähtud sellist kulutust, nii et ei ostnud sealt midagi, aga kiusatus oli suur. Järgnes veel üks kena õhtupoolik külalistemajas. Muu hulgas sain vahepeal vastuse Poolast, nii et nüüd on juba üsna kindel, et me lähme praktiliselt kohe kui ma Eestisse tagasi saan juulis, huntidega Grünwaldi.
Mina juba oktoobris kirjutasin LPsse ja sain sealt ka vastukaja nagu ma enamusele rääkinud olen. Kõik seal külalistemajas kohatud seljakotiga reisijad lasid ringi viimase LPga ja neil oli ka midagi öelda, nii et teisipäeva õhtul hakkas aktiivne kirjade kirjutamine sinna. Marianne oli tulnud Datongist ning seetõttu liikus nii meile kui brittidele vastupidises suunas. Tema kogemused Datongis olid aga sellised, et nii meie kui britid otsustasime selle vahele jätta – põhipõhjuseks see, et kõik vähegi normaalse hinnaga ööbimiskohad kinni pandud ja pooleks päevaks sinna pole väga mõtet minna. Hetkel istume bussis teel Taiyuani poole, seal oleme 2 päeva ning siis 30. jaanuaril peaksin lõpuks Pekingisse jõudma omadega :D.
Nagu külalistemaja poolt lubatud, oli meil sildiga elektririkša rongijaamas vastas ja saime veel ka tasuta õlle mõlemad. Olime küll reserveerinud ühikakohad, aga anti meile tavaline tuba, mis inimese kohta läks sama palju maksma, aga oli palju parem: traditsioonilises stiilis voodiga ja dushiga jne. Külalistemaja üldse väga tore, nagu LP kirjutas, kuigi raha nad tõesti oskavad endale teha. Pingyao ise on minu jaoks vähemalt äärmiselt lahe koht. Linnamüüri sees on peaaegu kõik traditsioonilises stiilis majad säilinud ja tänavapilt on väga ilus. Pingyao on ka koht, kus Hiina pangandus oma alguse sai, praegu pole sellest rikkusest küll enam palju järgi. Külalistemajas kohtasime veel kampa britte ja ühte šveitslannat, Marianne’i, viimasega käisime koos ringi need kaks päeva siin.
Teisipäeval läksime kolmekesi Ira ja Marianne’iga väikesele tuurile väljaspoole Pingyaod. Kõigepealt läksime perekond Wangi „majakesse“, mis annab enamusele Euroopa kindlustele vähemalt pindala koha pealt silmad ette. Wangid olid seotud panganduse algusega siinkandis ja suutsid endale päris kenakese varanduse kokku ajada, mitte et nad juba enne seda jõukad poleks olnud. Lossike üle vaadatud, läksime Zhuangbi külla ja maa-alusesse linnusesse. Maa peal on säilinud kena traditsiooniline külake, mille kaart näeb välja nagu ying-yangi märk. Küla all on aga umbes 1400 aastat tagasi ehitatud tunnelite võrgustik. Selle ehitasid kohalikud elanikud (mitte han-hiinlased) Tang dünastia ajal, et kui Tangi armee sinna peaks jõudma, siis end kaitsta. Väidetavalt pole seda sel otstarbel kunagi kasutatud. Võrgustik on 3-tasandiline, kus alumistelt tasanditelt saab jälgida, mis üleval pool toimub, keeruline lõksude ja teadete edastamise võrgustik ka. Muidugi ka mitu varuväljapääsu, et oleks põgenemistee. Siin me ka tõepoolest palkasime giidi kuna ilma selleta oleks seal orienteerumine parajalt aeganõudev. Minu jaoks vist siiamaani kõige lahedam koht, mida ma külastanud olen, teiste neidude arvates oli kah, no mingid tunnelid ja no see vaesus seal külas praegu jne. Jah, kindlasti, aga tunnelid ja see säilinud traditisooniline eluviis külas olid ikkagi jube lahedad. Tulime tagasi, sõime ja jätkasime õlle juures arutelu maailma üle koos Marianne’iga.
27. jaanuaril käisime mööda Pingyaod ringi kolmekesi. Üldiselt maksab enamust vaatamisväärsusi sisaldav pilet 120yuani, mis on aga suht kallis arvestades, et tegelikult ei ole nii palju vaadata. Linnamüüril olid pooled ülesminemiskohad valveta ja lahti, nii et läksime brittide eeskujul ühest nendest üles ja kõndisime müüri peal linnale ringi peale, kena täitsa. Pärast linnas ringi jalutades ei olnud ülejäänud vaatamisväärsetes kohtades samuti mitte üksikpileteid, ainult see 120yuanine kõike hõlmv pilet, aga kuna müüril juba käidud, mis neist kõige huvitavam, siis ei hakanud me seda ka ostma. Jalutasime siis niisama mööda linna ringi ja tegelesime veidi kauplemisega. Kui külalistemaja perenaine kuulis kui hea hinna neiud mingitele asjadele välja olid kaubelnud, siis oldi ikka väga üllatunud. Muu vanavara hulgas müüdi ka hulgaliselt mõõku ja tääke jmt, erinevalt Song shanist ja muudest taolistest olid osad neist isegi täitsa ehtsad mõõgad. Ei olnud mul eelarves ette nähtud sellist kulutust, nii et ei ostnud sealt midagi, aga kiusatus oli suur. Järgnes veel üks kena õhtupoolik külalistemajas. Muu hulgas sain vahepeal vastuse Poolast, nii et nüüd on juba üsna kindel, et me lähme praktiliselt kohe kui ma Eestisse tagasi saan juulis, huntidega Grünwaldi.
Mina juba oktoobris kirjutasin LPsse ja sain sealt ka vastukaja nagu ma enamusele rääkinud olen. Kõik seal külalistemajas kohatud seljakotiga reisijad lasid ringi viimase LPga ja neil oli ka midagi öelda, nii et teisipäeva õhtul hakkas aktiivne kirjade kirjutamine sinna. Marianne oli tulnud Datongist ning seetõttu liikus nii meile kui brittidele vastupidises suunas. Tema kogemused Datongis olid aga sellised, et nii meie kui britid otsustasime selle vahele jätta – põhipõhjuseks see, et kõik vähegi normaalse hinnaga ööbimiskohad kinni pandud ja pooleks päevaks sinna pole väga mõtet minna. Hetkel istume bussis teel Taiyuani poole, seal oleme 2 päeva ning siis 30. jaanuaril peaksin lõpuks Pekingisse jõudma omadega :D.
Telli:
Postitused (Atom)
