Dreia nurgake

2011-06-27T21:00:00.002+03:00

Vahepeal mõned lihtsad linasest tellimused täidetud, üks keskaegne gambe tehtud (mõlemad juba tükk aega tagasi) ja just sai valmis üks kõlavöö, mis kingituseks läheb:

2011-02-22T16:56:00.000+02:00

Lõpuks sai see gambe ka valmis ja üle antud:

2 kõlapaela

2011-01-27T02:10:00.003+02:00

Mõlemad tehtud ühe lähipäevil lõpetamisel oleva gambe jaoks.
Esimene: 16 kõlaga, gambe alläärde käiv, kokku umb 2m:

Teine: kõige tavalisem diagonaalide muster 5 kõlaga, umb 3m (kui gambe valmis saab, küll siis aru on saada, miks nii palju):

Vöökott, 14.-15. saj, Saksamaa

2011-01-11T16:58:00.011+02:00

Eelmisel kevadel võtsin ette tikkida endale korralik vöökott, olin ju Hiinas ja tikkimisvahendid vägagi kättesaadavad. Juhendina kasutasin sellist kohta: - peaks vist mainima ka, et tegemist mu esimese ajaloolise tikandiga. Alustasin sellega veebruari lõpus ja valmis sain juuli alguses. Või noh, vööle riputamise paela tegin juba Eestis, Hiinas polnud kõlasid kaasas. Tegin koti veidi suurema kui oli originaal - et ikka midagi sisse ka mahuks, originaali poleks telefongi ära mahtunud :P. Värvid ei ole ka täpipealt samad kui seal artiklis ja kõik on tehtud siidiga, ka originaalis linasega olnud valge osa.
Algus:

1.valge osa:

ja sama tagant:

Kõik valge osa tikitud:

Sinine osa ka tikitud:

Kõik tikitud:

Lähemalt:

Ja peaaegu valmis kott:

2011-01-06T03:45:00.005+02:00

Kuna pole siia ammu kirjutanud, siis pisike kokkuvõte sellest, millega olen viimase poole aasta jooksul tegelenud:
*Hiinast tagasisaamine läks muidu normaalselt, ainult et ülepagasit tuli kõvasti maksta isegi peale kottide lisakergendamist Pekingi lennujaamas. See, lõpuks 38h teel olemine oli ka huvitav muidugi, aga noh - kõik, kes on sellest huvitatud olnud, on mulst sellest juba esimeses isikus kuulnud ilmselt ja ma ei hakka kogu asjast rohkem jahuma.
*Peale seda järgnes ülitihe taaskehastamissuvi - Kiruverre päev peale Eestissesaamist - oi, need üllatunud näod olid nii toredad :D. Kiruveres hakkas vaikselt kohale jõudma ka reisiväsimus, mis kahjuks oma tipu saavutas Grünwaldis, kus ma siis öösiti magasin, selle asemel et ülejäänud seltskonnaga suhelda. Muidugi oli huvitav kogemus ka sinnasõitmise iseenesest. Poola teed kell 2-5 öösel, paduvihmas ja ümbersõidud ja vastutulevad ja möödasõitvad rekkad, muidugi sattusin ju mina sel osal roolis olema, aga saime ilusti kohale, nii et lõpp hea kõik hea ja tõenäoliselt läheb kordamisele ;).
*Vahepeale veidi arheoloogiat: läbipõige Läänemaalt, nädal kaevamisi Soomes ja paar nädalat Padisel.
*Kõhutantsulaager Värskas, kus sai väga üllatavaid inimesi kohatud ning millele järgnes Müstikasse trenni minek, seda küll alles oktoobris.
*Veidi veel taaskehastamist Ropažis, persemüümist ja suve lõpuks taaskehastamist Riias Baltijas Saulel.
*Piltidega kolisin tagasi picasasse, seal on suvest hästi palju pilte ka.
*Sügis-talv 2010 oli see-eest üpris sündmustevaene - sai koolis käidud, tööd otsitud, mis siiani edutu on, veidi tantsitud, veidi teatris käidud (oi, kuidas ma Linnateatrit armastan) ja üsna mitut kontserti külastatud. Hiina keele pärast sai ka sõda peetud, mille ma lõpuks ikkagi kaotasin, aga millest on ka juba piisavalt jahutud. A, konverents taaskehastamisest Narvas oli tore.
*Kuigi banaanikujuliste okastega paberite pähklitega kevadel koos rannahooaega alustada ei saanud, siis sai see koos nendega siiski 6. oktoobril lõpetatud.
*Aastale sai kena punkti pandud kui samal päeval poistega üksteist Palamusel peksmas käisime ja õhtul AI jõulupidu oli.
* Välja peaksin ka veel tooma, et ma olen nüüd Litvintrolli esindaja Baltimaades, et kui kedagi kontsertid huvitavad ;).
*A, Lihula festivali teen ka jälle, 19.-21. augustil oldagu kohal!

Sai üks pikk postitus ja tegelikult ju jäi palju asju ütlemata, aga kas ongi vaja. Kõike paremat kõigile 2011. aastaks, et see tulgu heas mõttes huvitav aasta ;)!

Nääh, poldki viimane

2010-07-06T20:27:00.000+03:00

* Mul on sellest postipakindusest ikka väga kõrini - ma pean Eestis ka hakkama oma raamatute eest maksma - nad jõudsid juba nädala eest kohale, kiiresti käis see.
* Pühapäeval käisime seltskonnaga "Tädi" juures oma viimast ühist sööki söömas: Ira, Viola ja Alina läksid Shanghai-Suzhou-Hangzhou reisile ja tagasi jõuavad alles siis kui mina ja enamus siin veel olijatest juba läinud on. Selliseid kohti nagu see söögikoht hakkan ma küll igatsema ja seda seltskonda ka. (pildid)
* Ma sain oma überkotikese valmis :D - pildid tulevad millalgi hiljem.

Ma juba sellest maireisist peale tahan kirjutada Hiina metroodest, aga kogu aeg unustan:
üldiselt kui linnas on olemas metroo, siis see on kõige mõistlikum vahend ringi liiklemiseks. Daliani nad hakkasid see aasta ehitama, 2012ks peaks valmis saama. Linnades, kus ma käisin oli Pekingis, Shanghais ja Nanjingis metroo olemas.
Pekingi metroo on kõige lihtsam ja arusaadavam ja kõik on nii hiina keeles kui ka inglise keeles kirjas. Igal metroopeatusel on 4 väljapääsu, mis on ilmakaarte (kirre-kagu-edel-loe) järgi tähistatud, väga lihtne ja loogiline.
Nanjingi metroosüsteemi, mida tegelikult ka alles rajatakse, teeb keeruliseks see, et on erinevad hinnad ja need masinad, mis peaks sulle ütlema, palju sinu reis peaks maksma, ei taha väga hästi toimida. Väga huvitav oli seal aga see, et oodates rongi teadustati valjuhääldist, milline osa rongist jube täis on vmt, et nt rong on keskelt jube täis, minge otsepoolsete uste juurde.
Shanghai metroo on kallim on Pekingi oma ja seal on ka erinevad summad, aga need masinad töötavad paremini kui Nanjingi omad. Mis Shanghai metroo juures hulluks ajab, on see, et igal peatusel on 20 või isegi rohkem väljapääsu ja väga paljud neist asuvad kuskil maaaluste kaubanduskeskuste keskel, et neid väljapääse leida on üpris keeruline - mitte kohalikul seda õiget väljapääsu leida on hoopis võimatu.

Niisiis

2010-06-30T09:43:00.001+03:00

-suure tõenäosusega minu viimane postitus Hiinast.

Kool on põhimõtteliselt läbi! Ma sain imekombel isegi kõik eksamid läbi ka :D. Homme tegelen sellega, et endale siit õiged paberid saada, et saaks kogu selle hiina keele ilusti Eestisse üle kanda, reedel on lõpuaktus ja siis on kõik!
Eile sai muidugi tähistatud eksamite lõppu - kõigepealt käisime klassiga söömas, et rohkem me tõenäoliselt üksteist ei näe ja õhtul sõpradega väljas.

Eelmine reede, ehk siis 25. juunil, viidi meid kooli poolt kirsiistandusse neid seal korjama/sööma - kuna ka endakorjatud kirsside eest tuli päris palju maksta, siis enamus meist lihtsalt sõid seal oma kõhu kirsse täis :P. Sellest panin paar pilti üles ka.

Et kui midagi huvitat ei juhtu nüüd nädala jooksul, siis kuulete minust järgmine kord kui ma juba Eestis olen ja selle 35tunnise teekonna Dalianist Tallinnani üle olen elanud.

2010-06-22T17:51:00.002+03:00

Eelmises postituses mainitud esinemine läks täitsa hästi - neile ikka väga meeldis ja tasustati ka täitsa normaalselt. Viimaste tantsude ajaks jõudis sinna kohale ka selle Daliani välismaalaste ajakirja "Focus on Dalian", kellega mul sügisel pistmist oli, peatoimetaja. Pärast ühinesime peoga ka, tore oli.
Järgmisel päeval helistas mulle siis Bob - sünnipäevalapse isa, kes kogu seda pidu korraldas, muidu õpetab ta siin selles ameeriklaste kolledžis majandust - et kle, me unustasime eile oma tordi täitsa ötsa ära, et kui sul õhtul aega on, siis tule torti sööma, võta sõbranna kaasa kui tahad. Käisime koos Violaga, kes neid tegelikult isegi paremini tunneb, kuna ta kogu aeg nende ameeriklastega siin suhtleb. Väga toreded inimesed need Bob ja Randall tegelikult.
Esmaspäev-kolmapäev oli meil riigipüha ühe luuletaja auks, kes umbes 2000 aastat tagasi oli esimene hiinlane, kes armastusest kodumaa vastu end ära tappis. Kena püha ja kas pole, aga mis me 3 vaba päeva üle kurta saama. Noh, hiinlased käisid tegelikult seetõttu kõik laupäev-pühapäev koolis, aga meie õnneks mitte. Siis teisipäeva õhtul käisime Violaga aga Bobi ja Randalli juures grillimas - ilmselt kõige lähedasem asi jaanipäeva tähistamisele, mis siin võimalik on. Väga tore oli.
Neljapäeval oli Viola sünnipäev, mida ta otsustas reedel pidada selles rannaäärses baaris, mis mullegi väga meeldib. enne seda aga läksin ma hoopis Focus on Dalian galale. Kutseid sain ma nagunii ise ka, aga üksi oleks veidi tobe minna, kui avastasin, et Bob, Randall ja Mike ka sinna lähevad, siis otsustasime koos minna. Kuna ma ammu nende üritustel käinud ei ole, siis ma ju väga väheseid seal tunnen, kuigi ikka jagus neid ka. Bob, kes seal üritustel tihti käib ja paljusid tunneb, siis võttis mu käekõrvale ja tutvsutas igasugustele tegelastele - enamus kippusid mingid vähemalt 5tärni hotellide omanikud või direktorid või muud taolised tegelased olema, väga teine maailm ikka, kui see, millega ma harjunud olen. Leidus ka üks 7tärni hotelli omanik - ma ei teadnudki, et selliseid ka on. Igatahes väga huvitav oli. Kui ma seal ütelsin, et ma varsti Hiinast lahkun, siis see neile ei meeldinud väga, kui küsiti miks, siis ma tõin tõin põhjenduseks selle, et mul on üheaastane stipendium ja et see saab kohe otsa, mille peale mulle kohe pakuti, et võidakse stipendiume anda või tööd anda, et võiks ikka tagasi tulla :D. Pühapäeval pidime paariga neist koos Bobiga õhtust sööma minema, aga see jäi ära.
Sealt peolt läksime siis koos Bobi ja Randalliga Viola peoe. Enamus kutsutuid olid tal seal küll ameeriklased ja kohal oli ka mitte kutsutud inimesi, kes lihtsalt juhtusid baaris olema. Kuna Ameerikas 21 on see vanus, kust alates sa alles võid alkoholi osta ja üldse igast asju teha, siis võtsid ameeriklased ette, et tuleb Viola esimest korda ta elus korralikult täis joota, mida nad ka tegid. Ameeriklastest noormehed ise olid ka päris täis ja kinnitasid minu üldist halba arvamust selle "rahvuse" esindajatest. Sealt läksid vist kõik peale minu klubisse edasi, mina võtsin Viola kingihunnikud ja tulin koju ära.

Peo ajal jõudsin ma aga esimest korda see aasta ujuma :D! Läksin mingi hetk lihtsalt randa ja seisin jalgupidi vees, aga vesi oli nii soe ja õhtu nii mõnus ja juba täiesti kottpime, nii et ma ei suutnud vastu panna ja veidi hiljem käisin kiiresti ujumas. Kaua ei saanud olla, kuna taamal paistis äike tulemas ja noh, inimesed oleks võinud ju peale sattuda, aga väga lahe oli :D.

Pühapäeva hommikul oli minu "kullakalis" HSK - aega oli vähe ja lugemise osas minu meelest küll ühel tektsil ja küsimustel omavahel mingit seost polnud. Aja vähesuse tõttu sai õpris mitme küsimuse vastus lihtsalt valitud metoodikaga "bingo loto" - isegi selle ettevalmistuskursuse õpetajad ütlesiid meile, et kui teil ajast puudu tuleb, tehke nii - midagi võib ju pihta saada ja parem kui vastamata jätmine.

Peale HSKd saatsime aga Aljonaga Violat haiglasse, kuna tl oli mingi lööve. Tee peal suutsime juba välja mõelda, et see tulenes ühest asjast, mida ta oma peo ajal jõi, et tal enne ka üks kord selline allergia olnud. Minu meelest tegeles ta tõsise ülepingutamisega selle kohe haiglasse jooksmisega, aga noh, eks igaühele oma. Hiinlased ise on ju ka sellised paanitsejad ja siis kirjutati talle mingid 4 erinevat rohu välja ja see haiglaskäik läks talle üldse päris kalliks, aga noh, vähemalt rahustas ta maha.

Õhtul oli meil proov järgmise pühapäeva esinemise jaoks. Kuna see tibi, keda Marina tavaliselt soolosid tegema paneb juba Venemaal tagasi on, siis pandi mind see kord soolot tegema.

Homme, jaanilaupäeval, on mul aga 2 eksamit ja tegelikult ma hetkel võtan lihtsalt õppimisest pausi. Need homsed ei ole väga hullud, aga esmaspäevane ja teisipäevane on pärasi hullud, aga siis vähemalt selle teisipäevase eksamiga saab lõpuks ometigi läbi see kool. Mu ajul eeskätt on juba nii kõrini hiina keelest ja õppimisest. No aitab juba, 10 kuud ainult hiina keelt jutti, et aitab kah. Pealegi juuni on, jaanipäev ja värki. Kui ma siin seletan inimestele, et praegu ei peaks mitte koolis käima, siis ei saada must aru, tuleb välja, et enamus riikides käiaksegi juuli alguseni välja - aga nad kõik on meist tunduvalt lõuna pool ka ja ei saa aru, miks juuni lõpp ei ole mitte aeg loengus istumiseks/eksamite tegemiseks.
2. juulil on veel tseremoonia ja siis on vaja vajalikud paberid kätte saada ja peale seda võib siit minema minna. Noh, tegelikult läheb mul siis sellega ju veel nädal aega, aga lõpp juba paistab. Mis küll mind absoluutselt ei lohuta, nii tahaks Eestisse juba ja ei tahaks kohe jälle kuhugi tõmblema hakata, samas Grunwaldi tahaks ikka väga, ainult et enne seda võiks veidi kodus olla.
Mnjah, ma siin itsitan, kuidas ma juba 2 läbinisti poolakeelse foorumi liige olen. Olgu, see Grunwaldi ametlik foorum on suht vaikne, aga Frehe on päris jutukas ja tegelikult väga kasulik. See on kõigi Poola taaskehastajate, keda on ju väga palju, ühine foorum ja ma leidsin sealt juba igast kasulikku infot- all hail Google translate koostöös Google Chromiga.

Postipakindusest vol2

2010-06-12T13:42:00.000+03:00

No sai siis eile tibatilluke pidu maha peetud. Alina käis ja võttis mingi hetk kitarri, nii et lauldi vene laule palju. Katie väga imestas, et kõik neid peast teavad. Tore oli. Pärast läksime klubisse, kuna sihukse padukaga polnud sinna rannapealsesse baari asja + seal näidati jalgaplli, aga klubi oli halb. Muusika oli kohutav ja jube palav oli ja üldse - ei aitäh, aitab sellest :P.

Rohkem tahtsin aga kirjutada hoopis postipakkidest. Et noh, kui ma Andruse ja ALari asju ära saatsin, siis oli ju ikka suur segadus mul nendega. Aga pakk saadi eile kätte, nii et lõpp hea, kõik hea... või midagi.
Hakkasin mina siis eile oma raamatuid ära saatma siis juba: läksin siia meie postkontorisse kogu oma hunnikuga, aga mulle öeldi sealt, et neil ei ole hetkel nii suuri kaste, et ma võin huniku sinna jätta koos oma telefoninumbriga ja siis kui kastid tulevad siis nad helistavad, umbse hinna ütlesid ka. Täna lõunapaiku helistati, et kastid tulid, et ma võin minna ära saatma oma asju:
1. Hiinast Eestisse on võimalik pakke saata ainult lennuki või laevaga, mööda maad/rongiga üldse ei saa, vaatamata sellele, et trans-Siberi raudtee suht siinsamas on
2. Paki hind saates lennuki ja laevaga ongi praktiliselt sama, täiesti ebaloogiline ju. Igatahes, minu 16kg-se raamatupaki (osa õpikuid jäid veel siia, aga mitte väga palju, 20kg äkki kokku) eest taheti laevaga saates 987rmb ja lennukiga saates 1035rmb, nagu... Saatsin laevaga ikkagi kuna mul ei ole ju kiiret nendega ja selle rahaga annab siin täitsa mitu korda süüa, aga ikkagi nagu, kus on loogika?!

Täna esinen siin ühe ameeriklase sünnipäevapeol koos Marinaga siis.

2010-06-10T19:15:00.001+03:00

Mnjah. Aga tegelikult päev enen kui selle Panjini jutuga tuldi, tuldi jutuga, et koolis on mingi suuur kontsert tulemas ja me võiks seal kolmekesi Ira ja Aljonaga esineda ja siis ühed vene tüdrukud laulda ja ülejäänud kõik hiinlased. Alguses ei teadnud keegi aga millal see kontsert on. Eelmine reede, 4. juunil, pidi olema proov. Irale saadeti sõnum, et olgu me see ja too aega seal jne. Arvasime, et teame, kus see asub - Ira ja Aljona pidid oma õpetajalt järgi uurima, aga nad ei jõudnud selleni ja siis läksime sinna, kus arvasime seda kohta olema, aga seal ei olnud ta mitte. Lõpuks saime teada, et ta on hoopis kaugel kuskil pea tunni aja sõidu kaugusel ja loobusime. Lõpuks siis see tädi sealt helistas meile ja käskes meid järgmiseks hommikuks 8.30ks sinna, kuhu me alguses arvasime, et see toimub.
8 saime tüdrukutega kokku ja läksime sinna, nemad olid mõlemad reedel klubis käinud, nagu ikka, ja polnud kellaaja suhtes üldse rõõmsad. Seal läks meil kõik kokku kuni 12.30ni, kuigi alguses väideti ei saab kiiremini.
Siis sain korraks koju ja trenni. Seal käisid meid vaatamas ühed ameeriklasest siist Missouri ülikoolist, et sünnipäevale esinema kutsuda. Peale trenni läksime kõik koos sinna restorani, millega juba ammu jageleme, et ette tantsida. Asi lõpes seal küll üsna ebameeldivalt ja nendega me rohkem tegemist ei taha teha. Alguses räägiti, kuidas kõik meie tantsud on nii ühesugused ja neil oleks hoopis vaja seda ja toda - lõpuks sai selgeks, mis sorti tantsijaid neil tegelikult vaja oli ja tulime kiiresti tulema. Koju sain 20.30, nii et 12h igast jura peale pmst.
Pühapäeval pidin siis lõpuks minema sinna keeltekooli English Corner-it läbi viima. Alguses kui me kokku leppisime, et ma sinna lähen oli juttu umbes 10aastastest lastest, laupäeval aga helistati mulle ja öeldi, et 2-5aastased. No mida krdit sa õpetad 2aastasele? Ja ilmselgelt nii väiksed lapsed ei ole enne keelt õppinud, einoh tore jah. Valmistasin siis Viola abiga mõned väga algtasemelised mängud ette ja pojehali. AGA lapsed olid hoopis 4-8aastased, kõik enne inglise keelt õppinud ja tund toimus otseselt kaubanduskeskuses!!! Minu mängud ei sobinud enamuses üldse ja siis mul said mingi hetk tegevused otsa ja siis hiinlastest õpetajad tulid appi ja üldse oli suht katastroofiline see asi. PEALE tundi siis mulle lõpuks räägiti, milline see tund tegelikult välja peaks nägema, enne nagu ei võinud. Kuna nüüd 14.-16. on riigipühad, siis kõik hiinlased käivad see nädalavahetus koolis ja keeltekoolis ei käi, et see nädal ei ole seda, järgmine nädal on mul HSK (soovige edu) ja siis on juba liiga kauge tulevik hiinlaste jaoks et absoluutselt midagi kokku leppida. Ma ei ole kindel et ma üldse sinna rohkem lähen, eks näis.

Siis kui meil laupäeval selle kooli kontserdi jaoks proov oli, siis öeldi, et rohkem proove ei ole ja kontsert on kolmapäeval. Teisipäevahommikul aga teatati, et õhtul on peaproov, see oli aga HSK kursuste ajal, nii et leppisime tüdrukutega kokku, et saavad ilma minuta hakkama. Teisipäev oli sihuke kena 30kraadine päev. Peale HSKd jooksin ternni kuna teadsin, et proov juba nagunii otsakorral. Trenni lõpuks aga olin Iralt sõnumi saanud, et kohe hakkab pea-peaproov ja ma ilmtingimata pean seal olema - algas ta pool tundi peale sõnumi minuni jõudmist. Hakkasin siis jooksma. Trenni ajal aga oli selg jubedasti valutama hakanud - bussis mõtlesin välja, et äkki dehüdrastsioon ja kukkusin vett kaanima - aitas. Proovi jõudsin täita, küll trenniriietes, mitte kostüümis, aga sai hakkama. Proov kestis meie jaoks umbes 21.20ni.
Kolmapäeval oli aga mul hommikul nii kehv olla, et esimesse loengusse ei läinud, teise vedasin end kohale. Peale kooli aga jätsin klassiüritusele minemata, mis olevat väga lahe olnud. Siis läksin HSK ja peale seda kiiresti valmis ja konbtserdile esinema - koju sain peale 9t. Kontsert iseenesest oli väga lahe, loodan, et meile sellest ka DVD antakse nagu kõigist eelmistest kontsertidest.

Tänane päev lõppes aga torumees olemisega - meil kraanikausist ei läinud vesi jälle alla, nii et ma võtsin siis torud lahti ja sealt tuli mingi väga kahtlane värk välja, mida kumbki meist Violaga omaks ei tunnistanud.

Peale selle, et Eestiigatsus on suur, siis see nädalavahetus tahaks eriti Läänemaal olla. Tegelikult igatsen teid kõiki seal Eestis. Üks kuu veel. Kallid.

Panjin

2010-05-30T18:19:00.001+03:00

Kolmapäeval peale tunde võttis meie kontor koolis minuga ühendust ja ütles, et mind on valitud mingile reisile kuskile linna meie provintsis veidi põhja pool. Ruumis oli ka üks õpetaja, kes sealt linnast pärit ja ütles, et on väga huvitav koht ja tuleks kindlasti minna kui võimalus antakse. Kunagi keegi rääkis ka, et kui siin kool korraldab mingeid väljasõite, siis alati tasub minna, et pidid väga huvitavad olema, nii et ma siis otsustasin minna. Reis pidi algama juba neljapäeval. Kindlustasin endale HSK loengute konspektid, sealt puudumine ei ole just väga hea. Õhtul HSK loengu ajal tuli see kontori õpetaja Kang Bin mulle ajakava tooma. Hiljem, kui ma teda juhuslikult koridoris nägin, siis tuli ütlema, et ajah, võiks seal veidi Eesti keskkonnakaitsest rääkida, et väike seminarilaadne asi on. Too õhtu oli meil ka veel oma klassiga sööming ja siis ma küsisin oma klassijuhatajalt, et mis ta sellest kohast teab ning tuli välja, et ta ka sealt pärit.

Neljapäeval peale kooli asusime siis rongiga sinna teele, meid oli 9: 6 venelasest magistranti, 1 uzbekistanlasest bakalaureusetudeng ja mina, + see Kang Bin. Mille põhjal nad mind sinna valisid, on küll suht arusaamatu mulle. Kang Bin palus ühel vene neiul endalr veidi hiina keelt õpetada, aga üldiselt ta vaeseke ei saanud enamus meie jutust aru, kuna me kogu aeg venekeeles suhtlesime. Seltskond oli tegelikult väga tore.
Sõitsime rongiga 4,5 tundi, saime kohale ja siis viidi meid kohalike korraldajate poolt õhtust sööma. Mingi ilmselgelt väga kallis koht oli: väga uhke nägi välja ja meile räägiti, et kõik toit on seal mahepõllunduse ja ilma hormoonkasvatatud loomade produktid (Hiinas enamus sigu ja kanu jmt kasvatatakse mõne kuuga täiskasvu nt). Toit oli tegelikult väga hea, aga seal oli mingi suur hunnik igast tähtsaid hiinlasi ka kohal, nii et konkreetselt iga minuti pausi järel tehti väga pikki tooste, nii et süüa ei saanudki normaalselt. Igast huvitavaid asju oli seal ja üldse kõigil toidukordadel, ma hiljem panen pildid üles. Seal aga arutati, et palju inimesi see homse konverentsi saal inimesi mahutab - no 400 peaks mahtuma ära, et palju me tudengeid sisse laseme jmt... - et väike seminar jah?
Peale sööki viidi meid selle korraldava tehnikumi välismaalaste ühikasse, kus selgus, et mina ja üks magistrantitest, Sasha, peame seal konverentsil kõigi ees ettekandeid tegema - Sasha läks väga närvi selle peale ja no arvestades, kui väga ma "armastan" rahva ees rääkimist, siis ega minagi väga õnnelik ei olnud selle üle ja ma ikka üldse ei saanud aru, et kui on olemas inimesed, kes minust palju paremini hiina keelt oskavad, siis miks mina seda ettekannet teen seal. Õnneks olin aga kolmapäevaõhtul piisavalt ette valmistanud end, et väga hull ei tohiks olla.
Õhtul läksime veel kampusel olevasse poodi - siseseneda tuli sinna aknast :P, väga kummaline koht igatahes.

Reedel tõusime jube vara, sõime hommikust ja 8ks läksime selle tehnikumi direktoriga kohtuma. Et tehnikum olla selle meie Daliani kooli vilistlaste poolt asutatud ja seetõttu olla väga tihedad sidemed kahe kooli vahel.
Peale seda läksime mingite inglise keele õppurite tundi. Teise kursuse tudengid oli, kellel iga päev vähemalt 6h inglise keelt, aga nende keeletase oli täiesti masendav, ka minu hiina keel palju parem. Eeldatavasti kõik inglise keelega keskkoolis alustanud. See tund oli sihuke väga kummaline. Üks kahest klassis olevast poisist küsis ka mult, et kuidas mul nii ilus valge nahk on - kusjuures mul just hea meel, et ma veidi tooni endale peale saanud olen :P.
Peale seda läksime algklassiõpetajate tundi, see oli palju toredam. Nad olid väga lõbusad ja sõbralikud, aga tsirkuseahvi tunne oli küll väga hul - sina olid keset ringi ja nemad küsisid küsimusi, kusjuures kordusid kommentaarid minu valge naha üle. Vahepeal mingi kalligraaf käis ja tegi ühe maali. Päris kena oli. Peale seda lõuna.

14st hakkas see konverents. Kuna mulle öeldi pisike seminar ja sportlikud riided, siis ega mul midagi väga viisakat kaasas ei olnud. Õnneks oli mu toakaaslasel Dashal kaks korralikku pluusi kaasas ja me ka täiesti ühes suuruses. Meid Sashaga pandi esimesse ritta istuma. Tuli välja et asja teemaks oli tegelt rohkem küll säästvad eluviisid, aga olin paar lauset lisanud oma ettekandele, et mainisin ka seda. Kõigi hiinlaste ettekanded olid küll ühesugused - et tuled tuleks toast lahkudes kustutada, vett ei tohiks liigselt joosta lasta jmt. Ma arvan, et ei läinud meil seal üldse hullusti. 5ni venitas selle asja ära. Siis kukuti meid jälle toitma - kindlasti võtsime kõik selle reisiga juurde.
Õhtul sõidutati meid kesklinna, et veidi linna vaadata, aga kuna seal absoluutselt midagi vaadata ei olnud, siis ostsime veidi õlut ja tagasi ühikasse, ksu istusime ja jutustasime kõik koos.

Laupäeval lasti meil veidi kauem magada. Peale hommikusööki viidi meid mingisse kalligraafia ajalooga seotud kohta, ei saanudki aru mis värk täpselt, aga igatahes oli seal hästi palju kivisse raiutud kuulsaif kalligraafiatöid. Veel räägiti meile ja me ka nägime, kuidas terve linn on naftapumpi täis. Sellele vaatamata on see linn ilmselt kõige hullem urgas, mida ma siiani näinud olen. Ja see naftapuurimine ja suur looduskaitsmine, mille koha pealt see linna Hiina esimene peaks olema...
Peale lõunasööki, mis oli väga lahedas kohas, viidi siis kohta, kus Panjini kuulsaks teeb (peale selle, et Panjini riis kõige parem peaks olema st) - Liao jõe (mis pidi Hiina pikkuselt 3. olema ja kust meie provints oma nime on saanud) deltassse, kus on väidetavalt pindalalt maailma suurim soo - tohutult palju pilliroogu. Siis rannal on mingi adru või ka roo sugulane või ma ei saanudki aru mis, aga punane igatahes ja kuskil mujal ei pidanud sellist asja olema. Noooh ok, kena oli, aga padukas oli ka ja üldse maeitea - ise küll kunagi sinna ei läheks, jubekallis pilet on ka.
Kuna Panjinis absoluutselt midagi teha polnud ja vihma sadas ka, siis otsustasime filmi vaadata. Dashal oli nimelt läpakas, kus filme ka peal, kaasas. Kõik tema filmid olid aga vene keeles. Alguses õpetaja tahtis ka koos meiega vaadata, aga peale 15 minutit vene keelt, ta loobus. Film, mida vaatasime oli "Jacket" - soovitan. Õnneks poisid olid nagunii mitte otsustanud filmi mitte vaadata, et ta ei pidanud vähemalt üksi istuma.

Tänase hommikusöögi ajal küsisin ma vähemalt kolmandat korda, et kas piletid on siis ostetud, kuna alles laupäevaõhtul arutati, et millaks osta ja see ei tõota kunagi head - jah, jah kõik on ostetud, kõik on korras. Peale hommikusööki läksime kohaliku keskkonnakaitsega tegelevasse organisatsiooni ja pärast mingisse parki, mida meile enne kirjeldadi kui meie rahvusparki/ürgorgu vmt, aga no ei, see oli ikka rohkem nagu lihtsalt kena park, väga kena oli ta küll tõepoolest. Olime leppinud, et tuleme 2se bussiga tagasi, nii et kui alles veidi enne 12-t sealt pargist minema saime, siis oli juba päris kiire. Bussis pargist lõunasöögi poole sõites selgus aga, et sellele 2sele bussile pileteid enam ei ole. Mis sellest sai, et piletid on juba ostetud? Siis hakati juba rääkima esmaspäeval tagasi tulemisest, mis kohe mittekellelegi ei meeldinud. Lõpuks leiti variant, et meid sõidutakse selle tehnikumi bussiga kuskil tunnikaugusel asuvasse linna ja sealt 4.40 bussi peale Daliani. Õnneks see kõik toimis ja lõpuks saime veidi enne 8t 6e asemel Daliani. Kõigil oli väga hea meel Dalianis tagasi olla ja Dalian tundub praegu nii kena ja huvitav linn :P.

http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/267251/

2010-05-23T20:01:00.003+03:00

Peale tagasisaamist oleks nagu teoorias 2 töökohta saanud, aga nagu hiinlastega ikka on asi jube kahtlane, organiseeritus olematu. Pidime mingi regulaarse tantsuvärgi saama, eeeee, 2 nädalat tagasi 1 kord oli, VÕIB-OLLA, äkki järgmine nädal on midagi. Tänasest pidin ühes uues keelekoolis inglise keele nurka hakkama läbi viima, eelmine pühapäev käisin direktorigagi kohtumas: mingi agent viis mind sinna: otseloomulikult ei ole ma tudeng, siis no see Eesti.... Eesti - sa oled Iirimaalt ja no vähemalt 25aastane, pärast kuulsin veel kuidas ta sellele direktorile seletas, et ma üldiselt õpetan põhi- ja keskkoolile inglise keelt, et veidi nagu vabanduseks selle eest et ma 3aastastega väga tegeleda ei osanud. Sest no mina ja ka see agenditibi teadsime, et me lähme lihtsalt kohtuma, aga too direktor pani mind 3aastastele, kel oli esimene inglise keele tund üldse, demotundi andma 10min... "lõbus" oli. Aga sai kokku lepitud, et ma ikka hakkan seda veidi vanemate laste inglise keelt kord nädalas andma - täpsema info pidid veel saatma mailile. Kui neljapäeva õhtukls midagi polnud, saatsin ise sõnumi. Vastus tuli laupäeva hommikul, et see nädal pole midagi, järgmisest nädalast hakkab - eeee, no eks näis.
Siis suutsin ma veel ikkagi otsustada, et teen HSK-d. Nüüd on iga päev poole 6, 6ni kool, reede on kõige hullem, seal on ilma pausideta, teistel päevadel on lõunaajal paaritunnine paus. Aga noh, see kestab ainult 3 nädalat. 20. juunil tuleb mulle pöitalt hoida. Peale seda hakkavad eksamid ka veel, et siis kui ma 1,5 nädala jooksul 4 hiina keele eksamit, + iseenesest 4osalisse HSK olen teinud, siis ma ilmselt olen üpris surnt selle lõpuks. Samas ma pean tunnistama, et need HSK kursused mulle meeldivad: tempo on korralik ja ei kalduta teemast kõrvale, nagu tavatunnis. See kõrvalekaldumine teeb küll tunnid väga huvitavaks, aga grammatikaga tegelemiseks jääb tiba vähe aega.
Ma otsustasin ka, et ikka peaks üritama leida mingi kohta, kus hiina keelt vaja oleks. Et kui keegi teab et otsitakse tööle inimest, kes oskaks hiina keelt, siis palun andke teada!

Ma pean tunnistama, et Daliani elu on mulle täitsa meeldima hakanud, mis ei tähenda küll, et hiinlased mulle meeldima oleks hakanud. Sellele vaatamata on koduigatsus suur. Tõesti tahaks vähemalt nädalakese kõigepealt lihtsalt kodus olla (ja nii et see ei sisaldaks ülikiirusel gambe õmblemist), aga ma ikka ootan ka Grunwaldi väga - see peaks ikka väga huvitav olema. Juba iseenesest osalejate hulga tõttu: siiamaani on suurim üritus, kus ma käinud olen heal juhul kuskil 200 osalejaga olnud, võib-olla vähemgi, aga Grunwaldis peaks osalejaid vähemalt 3000 olema. Ma loodan, et ma sinna ikka jõuan ja vulkaan mingit käru ei hakka keerama. Tundub et ega ka peale Poolat ei õnnestu mul üldse kodus aega veeta, aga seal on kõik veel nii lahtine. Seda ma tean ainult, et üks gambe on õmmelda ja et ma Müstika tantsulaagrisse Värskasse lähen, ülejäänu veel selgumas.

Eile käisin neidudega siin viimase aja popimas baaris ja ma saan aru, miks ta nii pop on. Siin on juba paar nädalat suviselt soe, see baar asub aga otse mererannal ja eile oli isegi lõke üleval ja hea muusika ja üldse - tohutult lahe koht :D. Täna õmblesin oma trummikoti lõpuks valmis. Tikkimine ka edeneb päikese käes istudes täitsa kenasti (kui seda päikest on st).

Shanghai

2010-05-22T16:47:00.000+03:00

5.mai: Peale EXPOt olin nii väsinud, et mõtlesin, et magan järgmisel hommikul kaua, tuhkagi. Poole 9 ajal käidi juba minu all olevat narit koristamas, 9 hakkasid kirikukellad lärmama nii et vähe pold. Mis siis ikka, tõusin üles, registreerisin end välja ja istusin veidi netis. Kummaline oli see, et nii varasel hommikutunnil istus seal netis mingi hiina neiu õllega - nad joovad ju nii vähe ja veel kell 10 hommikul? Kohale oli jõudnud aga vihm, mida mulle enne lubati. Kolin siis oma enne kinni pandud hostelisse üle, mis asub veel rohkem kesklinnas - Bundi keskel põhimõtteliselt. Kui ma oma tuppa jõuan, siis avastan sealt sellise korralageduse, mida ma pole kunagi näinud. Nüüd ma saan aru, mida Zhuoya mõtles sellega, et selle ühelapsegeneratsiooni hiinlased ei oska absoluutselt enda järelt koristada. Kui see seltskond (enamus olid koos) sealt lahkunud oli ja koristaja üle käinud, siis mõtlesin küll, et sellest oleks pilti pidanud tegema, muidu küll ei kujuta ette, aga siis oli juba liiga hilja.
Asjad maha pannud mõtlen, et läheks teisele poole jõge Pudongi vaatama. Kuna selleks ajaks vihm järgi oli jäänud, siis tahtsin sinna jalutada, aga kohe mitte ei lastud. Teisele poole jõge saab ainult autotunnelitest, kuhu jalakäijaid ei lasta, turistitunnelist, mis on jube kallis, või metrooga - valisin viimase variandi. Üritan üles leida Hiina Seksi Kultuuri Muuseumit - et noh, selle peaks puhtpõhimõtteliselt üle vaatama, aga ei leia teist üles. Jalutan niisama mööda jõe promenaadi, mis on väga kena. Ega ma midagi muud head väga ei teinudki too päev.

6.mai: Kella 6 paiku hommikul hakkas see segaduse tekitanud bande oma asju kokku pakkima, 8ks said minema. Peale nende lahkumist ajan end ka voodist välja, söön hommikust ja Shanghai muuseumi poole, mis on Hiina suurim ajaloomuuseum. Oi, vat see oli VÄGEV tõepoolest. Pronksisaalis pildistan end lolliks ja peaksin sealt täitsa midagi oma lõputöö jaoks saama. Neil oli isegi üks nurgake nomaadirahvaste pronksidega. Kui vägev ka muuseum pole, siis raamatuid jälle pole. Üks oleks nagu, aga liiga kallis ja vähe sisu, et kui mul ka oleks see raha olnud, poleks ostnud. Muuseumis olles saadab mulle sõnumi Ira, meenutades tema "armastust" muuseumite vastu meie talvereisil, saadan talle sõnumi, et olen juba 5h seal ringi tuianud ja kujutan ette kui oksemaitse tal selle peale tuleb :P. Peale tavaliste püsinäituste oli seal ka suur ühisnäitus itaallastega Matteo Riccist - samuti väga huvitav. Shanghai muuseum oli kindlasti selle reisi tipphetk.
Peale muuseumit sean sammud kohalikule raamatupoodide piirkonda, aga ka neis jään tühjade näppudega. Foreign Languages Bookstore'is on mõned üksikud minu teemaga haakuvad raamatud, aga need on mul juba kodus olemas kõik. Ostan hoopis ühe Hiina kokaraamatu. Hiljem saabuvad nüüd tühja hostelituppa kaks Taani neiut. Õhtul lähen jalutan veidi mööda jõekallast ja Bundi ringi. Kell 7 pannakse Pudongi kogu tulevärk tööle ja jõekallastel valgustatud purskaevud ka, päris ilus.

7.mai: Võtsin ette Shanghai vanalinna koos aedade ja templitega. Tõsiselt ilus ja tõsiselt ülerahvastatud oli. Peale seda käin läbi LP poolt soovitatud jalutuskäigu mööda Bundi, mis on ka kena. Õhtul jalutan veel niisama mööda linna ringi.

8.mai: Shanghais oli vanasti suur jesuiitide pidepunkt, praegugi on mõned üksikud asjad säilinud. Kõigepealt käin kohalikus suurimas katolikus kirikus, kus on väga huvitavad vitraazid: steen piiblist ja tema tähendus hiina keeles. Peale seda vanasse jesuiitide raamatukogusse, kus on iga laupäev tasuta ringkäigud. Ilma selleta sinna päris vanade raamatute ossa nagunii ei saa. Oi, aga see raamatukogu oli lahe. Neil on seal 15 000 raamatut 18.-19. sajandist. Thomas Aquinase "Summa Theologia"t on nt üks terve suur riiulitäis erinevaid versioone jmt. VÄGA LAHE!
Peale seda lähen Shanghai Tehnikaülikoolis asuvasse merendusmuuseumisse, mis on ka väga lahe. Ülikooli kampus on ka väga lahe iseenesest. Kui kedagi peaksid laevamudelid huvitama, siis pidage meeles ja küsige mult pilte, kui ma tagasi olen. Üks korrus seal muuseumis oli laevanduse arnegust Hiinas üldse ja teine korrus oli C.Y. Tungist - oli mehel unistus ja viis selle täide. (googeldage kui huvitab, ei viitsi pikemalt seletada).

9. mai hommikul siis Daliani tagasi. Tõusen selleks pool 6üles, et esimese Maglevi peale saada. Maglev rong, mis viib Shanghai lennujaama on kiireimate hulgas maailmas. Ta viib Shanghai kesklinnast lennujaama 8 minutiga (veidi üle 30km) ja kuna tee liiga lühike, siis ei saa oma tippkiirust kättegi. Sellega minu reisimine selleks korraks läbi oligi.

EXPO

2010-05-18T09:09:00.001+03:00

Kuigi algne plaan oli veidi teine, siis esimesel täispäeval Shanghais käisin EXPOl ära. Ärkasin vara ja läksin avamise ajaks 9ks kohale. Olin valinud sisenemiseks õige värava, nii et sai umbes 10 minutiga sisse ilusti, ei pidanudki tunnikest passima.
Sisenesin ma Puxi osast, aga kuna seal on ainult mingite Hiina firmade pavilionid, siis istusin EXPOsisese bussi peale ja sõitsin Pudongi poolele. Alustasin Aasia otsast, nimekiri nendest pavilionidest, kus ma sees käisin - üpris mitmes ei käinud kuna liiga pikk saba oli, nt Jaapani pavilioni saba oli 3h, see oli kõige hullem vist:
1.Iraan - väga lahe
2.Liibanon
3.Põhja-Korea
Aasia I ühispavilion: 4.Kõrgõstan 5.Mongoolia 6.Bangladesh 7.Tajikistan 8. Maldiivid 9. Timor-Teste
10.Uzbekistan
11.Vietnam - kontsert
Aasia III ühispavilion: 12.Laos 13.Myanmar 14. Iraak
15.India - siin ma tõesti passisin järjekorras pool tunnikest peaaegu ja siis sees ootsasin ka tantsuetendust pool tundi, mis koosnes ainult ühest tantsust, muidu täitsa kena
Aasia II ühispavilion: 16.Jeemen 17.Bahrain - pärlid 18.Palestiina 19.Jordan 20.Afganistaan -niiiii ilusad ehted 21.Süüria
22.Maroko - väga lahe, tõsiselt tunne nagu oleksid Marokos, hästi palju käsitööd ja kuidas seda tehakse
23.Qatar
24.Turkmenistan - lahedad rahvariided
25.Oman - vat see tundub väga lahe koht, loodus on nii ilus, sinna tahaks küll minna (kuigi inimõigustega neil seal vist nii hästi pole)
26.Pakistan
27.Sri Lanka - neil olid käsitöölised seal: üks punus vööd ja üks lihvis teemantit
28.Hiina suur pavilion - no oli ilus küll, aga igal provintsil oma väga pisike pavilion ja kui juba siin olla ja päris Hiinat piisavalt näinud olla, siis ei ole eriti huvitav, erinevate hiina rahvuste rahvariietes ringi käivad neiud olid vast kõige huvitavamad
29.Vaikse ookeani ühispavilion - riike oli üpris palju-16, aga igaühel päris pisike oma putka ja osad putkad tegelikult polnud veel üleval, et pmst sai vaadata pilte ilusatest liivarandadest ja veidi käsitööesemeid
30.Malaisia - neil oli mingi rahvarõiva-moshow/tantsuvärk seal ees just käimas
31.Uus-Meremaa - seal ees esines maoori-koor, pavilion ise oli huvitav - sees tegeldi EXPO teemaga ja nad oli vähesed, kes küsisid, et mis see parem elu peaks olema, mida seal paremas linnas taga aetakse - katus oli pavilionil viltune ja sinna oli tehtud miniversioon Uus-Meremaa looduse eripäradest, ilus oli
32.Kambodža
33.Indoneesia - see oli päris suur, suurem kui ma oleks arvanud, käisid ringiratast läbi Indineesia ajaloo ja kultuuri ja minu meelest paremini riiki tutvustavaid pavilione
34.Filipiinid
35.Valgevene - päris huvitav kujundus oli, mingi suur ekraan oli keset pavilioni ja selle ümber klaasi all olid arheoloogilised leiud keskajast :D
36.Tsehhi - neil olid 3 tibi pavilioni ees akrobaatikatrikke tegemas, sees oli päris huvitavalt tutvustatud Tsehhi kultuuri
37.Soome - põhjanaabritel oli väga lihtne pavilion, aga mittemidagi erilist
38.EESTI! - Sandra oli ilusti tööl ja üldse oli seal kõigil eestlastel hea meel eestlast kohata, aga mitte pooltki nii hea meel kui minul. Arvati, et hiinlased võiks sellest põrsaste teemast aru saada? aga nad ei saa, absoluutselt ei saa: et miks on põrsad, mitte lehmad ja mismõttes ideede kogumine jne - teemast saab lugeda savecity.org lehelt. Aga siis on neil seal ka ühendatud eestlaste laulupeod hiinlaste karaokearmastusega: iga päev on sihuke mini-laulupidu-karaoke, 5 laulu hiina keeles 4-5 eesti keeles ja 2-3 inglise keeles. Eesti keelele on sinna üritatud mingi pinyini laadne transkriptsioon teha, aga isegi mul oli raske sellest aru saada, aga üldiselt lahe idee. Istusin seal 2h ja lihtsalt nautisin veidi (kui keegi pole aru saanud veel, siis mul on tohutu koduigatsus) - ajah, Sandral oli killuke eesti shokolaadi :D.

Siit edasi tahtsin minna Läti omasse, aga see tehakse alles juunis lahti, pole veel valmis ja ta pole ainus selline. Selleks ajaks oli ka juba õhtu ja kuna oli alles esimene nädal, siis osad pavilionid pandi vara kinni, et enamus Euroopat ja Ameerika mandrit jäid seetõttu külastamata. Aga sealt edasi suundusin Aafrika koori kontserdi poole hoopis...

39.Leedu
40.Aafrika koori kontsert - ülimalt lahe asi, tunniajane kontsert: laulsid ja mängisid trummi ja tantsisid (kogu koor põhimõtteliselt), nii energiat täis ja huvitav oli!
41.Liibüa
42.Alžeeria
43.Tuneesia
44.Lõuna-Aafrika
45.Aafrika ühispavilion - pavilione teoorias 43, aga osad olid selleks ajaks end kokku korjanud ja samas ma kahtlustaks, et äkki kõik polnud veel üldse avanudki
46.Argentiina
47.Norra - põhjamaiselt karge ja looduslik
48.Ukraina
49.Rootsi - kui ülejäänud vähegi teemaga tegelevad riigid tutvustasid enda ideed, milline see parem linn olema peaks, mis kunagi tuleb, siis Rootsi oli päris hea: "aga vaadake, meil on juba parem linn ja üldse hea elu" - aga lahe oli tegelikult
50.Türgi

-igas pavilionis peale Eesti oma oli mingi müümise teema, kas olid kohal käsitöölised, kes ise oma rahvuspärast käsitööd müüsid või oli siis pood eraldi riigile iseloomulike asjadega. Soome poes nt oli Iitala ja muud taolised firmad esindatud põhiliselt, Euroopa jah põhiliselt suuremate firmade peal, Aasia ja Aafrika rohkem käsitöö peal. Lõpetasin ma kella 22 paiku, enne lahkumist veel piilusin Mehhiko tantsijate+orkestri etendust tiba.

Iseenesest huvitav kogemus see EXPO ära näha, aga minu meelest ei ole nagu midagi niii erilist. Veidi meenutab turismimessi - nii mitmelgi riigil oli lausa turismibüroo kohal ja et me oleme nii tublid ja head ja ilusad värk veidi. Heal juhul pooled pavilionid olid selle parema linna ja elu teema üldse ette võtnud, Euroopa vist enamus, aga igasugune Kagu- ja Sise-Aasia või Aafrika ei tegelenud sellega üldse, ainult mõned üksikud, samas päris hea ülevaate saab nende kultuurist. Hiinlastele vast päris vajalik asi tegelikult, sest nende teadmised muust maailmast on ikka suhteliselt olematud... Ühest päeavast selle külastamiseks on suhteliselt piisav, 2 oleks parem vist, aga ma nägin ära, mis ta oli, ega ei kippunudki rohkem, kuigi lõpus jäid üpris mitmed pavilionid nägemata. Täna just üks korealannast klassiõde rääkis, et ta eelmine nädal käis EXPOl ja ta oli just nendes pavilionides käinud, kuhu mina ei jõudndu - tema jutu järgi ei jäänud ma küll millestki ilma.

Pildid juba mitu päeva üleval: http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/264607/

Hangzhou.... või siis mitte...

2010-05-15T08:45:00.000+03:00

3.mai hommikul tõusin vara üles, sõin tibake ja asusin rongijaama poole teele. Tee ääres taksot püüdes kohtasin ühte saksa poissi, kes samuti rongijaama tahtis minna ja pakkus, et jagame taksot - mulle sobis. Läksin siin otse rongijaama piletisabasse, koos 15minutilise sabatamisega olin ikka enne 8-t leti ääres. Seal aga teatati mulle, et esimene rong Hangzhousse on 16.09, võtab 4 tundi ja istekohti ei ole. Ostsin selle pileti ära, no mis ma ikka teen. Läksin otsisin rongijaama läheduses ühe varjulisema murulaigu ja istutasin end sinna, lugesin veidi ja saatsin nii tunnikese mööda. Hakkasin aga mõtlema selle peale, et kui rongid nii täis on, siis kuidas hostelitega on - minul olnud hostelite telefoninumbrid miskipärast ei toiminud, nii et Hangzhous mul öömaja valmis ei olnud. Suzhou ja Hangzhou vahel käivad ka bussid - mõtlesin, et äkki oleksin pidanud hoopis nendega proovima. Vanasti käisid mööda kanalit ka paadid - see oleks eriti lahe olnud, aga kanal ei ole Suzhou ja Hangzhou vahel enam täies pikkuses läbitav sellise paadiga, nii et enam ei käi (no ma ei saa aru, miks seda korda ei tehta, saaksid ju hullult raha teenida selle pealt). Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga mõtlesin välja, et ma lähen hoopis otse Shanghaisse, et seal oli öömaja alates 5. maist olemas ja kui kuhugi mujale ei saa, siis äkki Sandra põrandale saaks ööbima. Mõeldud, tehtud. Läksin uuesti piletisabasse ja sain 13.30ks pileti Shanghaisse - seisupilet küll järjekordselt, aga see kord 2tunnine sõit ainult ning läksin ja tagastasin oma pileti Hangzhousse.
Rong jäi küll tiba hiljaks, aga seisma ma seal ei pidanud. Selleks ajaks kui rong Suzhous oli (alustas kuskilt kaugemalt), oli piisavalt inimesi maha läinud, et kõik said istuma. Rong sõitis mingi 10minutit ja siis jäi seisma umbes tunniks ajaks ning peale seda hakkas kimama, nii et Shanghais olime täiesti plaani kohaselt 15.40, varem kui ma Hangzhou poole üldse liikuma oleksin saanud.
Kõigepealt läksin sinna hostelisse, kus mul juba nagunii reserveering oli - neil oli küll mulle vaba tuba pakkuda, aga sellist 400juäänist - no ei tänan. Helistasin nende telefonilt paari teise hostelisse, aga nood olid muidugi täis. Üritasin Sandrale ka sõnumit saata, aga avastasin, et mu raha otsas ja läksin siis kohta otsima, kus ma saaks kas Shanghai telefonikaardi või oma kaarti laadida. Üldiselt peaks kõige odavam telefonikaart maksimum 30 olema, aga mitmes kohas pakuti mulle kõige odavamat kas 60 või 100, ei ole vaja. Lõpuks leidsin suure China Mobile kontori. Ka nemad pakkusid mulle 60t kaarti, aga seletama hakates, mis värk, leidis teenindaja, et ta ilmselt saaks minu kaarti laadida, et mul pole uut kaarti vaja ja saigi laadida, nii et kõik sai korda. Imelik on aga see, et Shanghais ta sai mu kaarti laadida ja ma sain ilusti helistada ja sõnumeid saata, aga näiteks Shandongis, Henanis jmt, mis on Dalianile palju lähemal ei olnud see võimalik.
Sain oma telefoniga korda, saatsin Sandrale sõnumi ja läksin istusin Huangpu jõe äärde ning vaatasin seal päikeseloojangut. Sandra aga ei vastanud, arvasin, et ilmselt tööl. Võtsin oma targa raamatu jälle ette ja valisin järgmise hosteli välja, kuhu helistada. Ja ennäe, neil isegi oli olemas vaba voodi. Tiba kallim küll kui raamatus kirjas, tänu EXPOle, aga ikkagi vastuvõetav hind. Nii et sain endale ikkagi voodi külje alla ja lae pea kohale. Istusin veel veidi ja imetlesin päikeseloojangut. Päike loojunud, asusin hosteli poole teele. Kohale jõudes avastasin, et ma olen ühte armsamasse hostelisse sattunud, et kui minu kinni pandud hostel poleks odavam olnud sellest, siis oleksin ilmselt kogu oma Shanghai ajaks sinna jäänud. Käisin lõpuks ka dushi all, sest no see Suzhou hosteli dush ei olnud mulle vastuvõetav. Kui juba voodisse ronisin, tuli Sandralt lõpuks vastus - oli teine jah tööl olnud ja et kuna nemad elavad EXPO külas kõik, kuhu sissesaamiseks on tööluba vaja, siis ei saa ta mind kuidagi kuhugi mahutada, aga kuna ma juba leidsin koha, siis polnudki enam vahet ju.

Shanghai pildid: http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/264597/

Suzhou

2010-05-14T15:09:00.000+03:00

1. mail sõitsime siis kenasti bussiga Nanjingist Suzhou poole. Tohutute masside tõttu käis bussi peale saamine elava järje korra alusel - kellaaeg ostetud piletil ei omanud mingit tähtsust. Bussi peale saime aga koos eelmises postituses mainitud sakslasega kenasti ja asusime umbes sellel ajal isegi teele, kui oli kellaaeg minu piletil. Meie teepool oli kuni Suzhouni üpris tühi, aga kuskil 15km enne Suzhoud hakkas pihta vastassuunas olev ummik - kokku vist 20km lihtsalt seisvaid masinaid. Hiinlastel oli 3 päeva püha: 1 päeva veedavad ummikus, 1 puhkavad ja 1 päeva veedavad veel ummikus? Kui linna sisse saime, siis silla peal umbes 500m enne bussijaama bussijuht loobus ja kamandas kõik bussist välja, edasi enam liikuda ei andnud. Selle suure rahvamassi tõttu oli aga takso leidmine üks suhteliselt lootusetu üritus ja hakkasime vaikselt kesklinna poole jalutama. Mul polnud väga häda, aga sakslasel oli ikka väga tohutu kott seljas. Lõpuks püüdsime ühe rikša, mis oli küll päris kallis, aga ta pidi suurt kasvu sakslase ja tolle koti pärast ka üpris palju vaeva nägema selle raha jaoks.

Sakslane oli 30.aprillil helistanud samadesse kohtadesse, kuhu mina 28. aprillil ja kohe esimeses endale voodi saanud. Läksime koos sinna hostelisse, mina lootes, et neil on veel mõni voodi vabanenud - aga kohe mitte ei olnud. Helistasin siis sealt veel mitu Suzhous asuvat noortehosteli läbi. No olgu, käin siis mööda tänavaid ja otsin hiinlastele mõeldud kohti taga. Kui sealt hostelist lahkuma hakkan hakkab end välja registreerima see Taani neiu, kes esimesel ööl Nanjingis minuga ühes toas oli. Ilm oli tol päeval tõsiselt palav, nii et tegelesin edukalt sulamisega. Mingi andsin alla, astusin sisse ühte kingapoodi ja ostsin omale odavad suvised kingad - no alpi 3-d ei ole 30+ ilmaga kõige sobivamad jalanõud just. Käisin tee peal läbi mõnedki hotellid ja muud taolised asutused. Ühes kohas isegi oli vaba tuba, mida mulle 150 juääniga pakuti. Jätsin selle koha meelde ja läksin edasi. Lõpuks jõudsin ühte suurde hotelli, mida ka LPs mainitakse ja sain oma 80juäänise toa kätte. Lebasin veidi ja jahtusin maha, sest keemisoht oli täitsa olemas.

Suzhou on Hiina klassikalise aia ja siidi kodukoht. Siiditee aegadel oli Shanghai mingi küla, mida hüüti "väikseks Suzhouks". Suzhoust läheb läbi suur kanal, mis ühendab Kollast ja Pikka jõge (Huanghe ja Jiangzi), üldse on kogu linn kanaleid täis. Suzhoud kutsutakse ka Aasia Veneetsiaks. Tõesti on väga meeldiv linnake.

Veidi maha jahtunud läksin linna peale jalutama niisama ja külastasin ka Blue Wave pavilioni, millel muidugi oli uhke aeg küljes. Tänava kõrval, kus mu hotell asub, oli ka üks kanal. Õhtul istusin lihtsalt selle kanali kaldal, sõin jäätist ja nautisin kena õhtut. Muu hulgas nägin, kuidas kanali kohalt olevalt rõdult oma pesuvesi kanalisse visati. Mnjah, kanalid on kenad küll, aga näpuga seda vett puutuda küll ei tahaks.

Pühapäeval kavatsesin muuseumid ette võtta, kuid kõigepealt tahtsin osta oma pileti Suzhoust Hangzhousse. Istusin taksosse ja palusin end kesklinnas olevasse piletikeskusesse viia - taksojuht aga teatas mulle, et see on kinni pandud. Rongijaama hullusesse ei olnud mul mingit soovi minna. Mõtlesin siis, et vaatan igaks juhuks hiljem selle piletikeskuse oma silmaga üle, aga too hetk lasin end Suzhou muuseumisse viia. Suzhou muuseum on tegelikult Hiina aia ajaloo muuseum. Jõudsin muuseumi juurde 10 minutit enne avamist ja leidsin värava tagant kilomeetrise või isegi pikema saba - eino tänan väga. Leidsin, et seda ajalugu võin ma lugeda ka ja neid aedu näen ma nagunii, nii et ei jäänud sinna passima vaid hakkasin hoopis siidimuuseumi poole jalutama. Siidimuuseum oli väga lahe! ja täiesti tühi. Seal on juttu siidi ajaloost ja siis demonstreeritud erinevaid siidiusse ja kookoneid ja kuidas siidi töödeldakse ja kangast kootakse ja kõike muud taolist. Siis oli seal ka muidugi tohutu muuseumipood, kus müüdi siidist asju. Pood iseenesest oli päääris kallis (muuseumipoodides ei kaubelda), aga siidniit oli peaaegu kaks korda odavam kui see, mis ma lõpuks Pekingi siiditurul välja olin kaubelnud - ehk siis maksin ma Pekingist a la 3kordse hinna? Ei suutnud vastu panna ja ostsin veel veidi seda niiti, aga ka neil ei olnud üldse seda õiget punast, mida mul vaja on. Siidimuuseum asus Põhja Torni pagoodi kõrval, kuhu otsa ma järgmiseks ronisin. Pagoodi kõrval oli aga imearmas aed väikese tiigiga. Tiigis ja tema äärtel sebisid ringi kilpkonnad, konnad ja pardid (vt pilte).
Käisin söömas ja tagasi südalinna. Mööda sellest piletiputkast, millest polnud enam tõepoolest jälgegi järel ja taoistlikusse Müstika templisse. Tempel oli ka täitsa lahe. Üpris lahe oli vaadata ka seltkonda vanemaid naisterahvaid, kes paistsid olema riietatud mingitesse rahvuslikesse rõivastesse, aga han-rõivad need kindlasti polnud. Kui Hiina templites näeb üpris palju koogutavaid ja viirukiga vehkivaid tegelasi, sees need prouad tundusid asja ikka tunduvalt tõsisemalt võtma kui enamus seltskonda. Templi eest bazaarilt ostsin veel kingitusi Eestisse ja sain jälle selgeks kui palju ma siidsallide eest Pekingis üle olin maksnud. No olgu, enamus Hiina siidi tuleb Suzhoust, aga ikkagi. Õhtul jalutan veel lihstalt ringi ja naudin kena suveõhtut, 3. mai hommikul plaan edasi Hangzhousse minna...

Suzhou pildid: http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/264041/

Maipühad

2010-05-10T18:43:00.001+03:00

on küll üldiselt Hiinas ainult 3 päeva, aga meil oli 9. maini välja ja siis ma näpistasin veel 2 päeva lisaks, nii et 28.aprill- 9.mai käisin Nanjingis, Suzhous ja Shanghais.

Enne reisi vaatasin ilmateadet, mis ei lubanud üldse palju, mingit umbes 17kraadist ilma ja pidevat vihmasadu, nii et riietusin vastavalt sellele.

28. aprilli õhtupoolikul sain Nanjingi ning jalutasin vaikselt sinnapoole, kus hostel olema pidi, tee peal ka sõin. Reserveeringu tegin enne reisi vaid Shanghai jaoks. Läksin väljavalitud hostelisse, 28. ja 29. oli neil ilusti mulle koht olemas, vastu esimest aga pidi kõik täis olema. Käisin veel ühte kohta otsimas, aga ei leidnud, nii et läksin esimesse kohta tagasi ja otsustasin, et kui muud moodi ei saa, siis magan nende eesruumis olevate suurte diivanite peal, kus ka nende öövalvur magas. Retseptsiooniplika teatas mulle, et mu toas on veel 2 "laowai-d" ehk siis välismaalast (suhteliselt ebaviisakas väljend välismaalase kohta tegelikult, aga seda kuuleb igal pool). Nendeks oli üks neiu Taanist ja üks tüüp Ghanast. Taanlase jaoks oli viimane õhtu Nanjingis, hommikul liikus Suzhou poole, ghanalane oli aga just alles saanud Nanjingi - tema õpetab Hiinas inglise keelt, ning sai paar vaba päeva ja tahtis Qingdaosse minna, aga Nanjingist kaugemale ei saanud, kuna rongipileteid polnud. Vestlesime õhtul veidi. Üritasin õhtul ka veel Suzhousse endale öömaja kinni panna, aga kõik kohad, kuhu helistasin olid täis, kuna tahtsin seal olla täpselt siis, kui hiinlastel pühad olid.
Hommikul küsis ghanalane, kas tohib minuga kaasa tulla ning läksime Zijin(lilla)-le mäele. Kus asub Hiina (rahva)vabariigi isa Sun Yatseni mausoleum seal keskmisel tipul ning seetõttu on igas Hiina linnas Zhongshan tänav ja/või väljak (zhongshan=keskmine mägi). Sun Yatsen ise palus, et ta Nanjingi maetaks - mida ta ei oodanud, oli selline Ming dünastia stiilis mausoleum, mis talle sinna ehitati. Hiinlaste jaoks on tegemist väga tähtsa kohaga ja ainupõhjusega Nanjingi tulla, vaatamata sellele, et Nanjing on mingi hetk ka Hiina pealinn olnud ja üldse pika ajalooga koht on.
Mäe otse läksime tõstukiga ning juba tõstuki poole liikudes hakkas selguma KUI mööda üks ilmaennustus võib panna omadega. No ikka mööda oli - 25 kraadi vähemalt ja ei mingeid pilvigi. Mäe otsast hakkasime läbi templeid allapoole jalutama ja vahiti meid rohkemgi kui tavaliselt: koos jalutasid must mees ja blond neiu. Mingi hetk küsis tüüp, et kas ma käin tihti mägede otsas - oli ilmselgelt näha, et ma liikusin tema jaoks liiga kiiresti, kuigi ma isegi olin oma tempo aeglasemaks võtnud kui tavaliselt.
Kui linna tagasi saime, siis tema otsustas minna samasse kiirsöögikohta sööma, kus hommikust olime söönud, mina aga tahtsin midagi muud ja nii läksime lahku. Ma käisin veel mööda vanalinna ringi ja käisin söömas, selleks ajaks kui hostelisse tagasi jõudsin, tema igatahes juba norskas. Mina sattusin aga ühele prantsuskeelsele perekonnale tõlgiks hiina ja inglise keele vahel ning tutvusin paari väga meeldivate kolumblastega. Avastanud, et ma hiina keelt räägin ja üldse siin kauem olnud olen, hakkasid nad igasugu imelike nähtuste põhjuseid küsima, et äkki ma olen aru saanud, aga ei saa ju ka mina neist hiinlastest eriti hästi aru. Järgmine hommik pidid nemad Huang shanile minema, aga järgmiseks nädalaks oli nende plaan sama kui mul 3.-5. mai Hangzhous ja 5. maist alates Shanghai. Vahepeal tuli retseptsioonitibi mulle ütlema, et keegi ütles oma reserveeringu lahti ja ikka leidub mulle voodi ka kolmandaks ööks.
Minu tuppa olid juurde tulnud paar hiina neiut ja üks kanadalane. Jäime selle kanada poisi ja kahe kohaliku hiinlasega piljardit mängima ning hiljem niisama jutustama. Kanadalane oli poole Hiinas oldud aastaga juba päris palju keelt selgeks saanud, aga minu keel oli siiski parem. Üks nendest kahest hiinlasest rääkis tiba inglise keelt, aga üldiselt rääkisime hiina keeles, sest teine hiinlane üldse inglise keelt ei rääkinud, mina küll tõlkisin seal vahepeal päris palju. Teine hiinlane oli üldse kuskilt Lõuna-Hiina maapiirkonnast, nii et ma pidin laskma tal enamus lauseid kaks korda öelda, et ma midagi aru saaks ja kanadalane üldse ei saanud hakkama - aga pikad jutud saime nii ära räägitud.
Reedesel päeval siis läksin Nanjingi muuseumisse, mis oli vaatamata sellele, et üks kahest hoonest kinni oli, väga huvitav. Peale seda läksin budistlikku Jiming templisse ja sealt Mingi dünastia aegsele linnamüürile ning selle ääres olevasse parki jalutama. Jõudsin mina tagasi hostelisse ja olid kolumblased seal tagasi - olid rongist maha jäänud viie minutiga, kuna buss läks rongijaama poole tunni asemel poolteist. Õnneks said järgmiseks hommikuks piletid ümber vahetada ja kõik oli korras. Otsustasime koos nende toas EXPO avamistseremooniat vaadata - päris vägev show oli ikka.
Laupäeva 1. ma hommikul istusin koos ühe saksalsega hostelist bussi peale ja hakkasime Suzhou poole sõitma, kus mul mingit öömaja valmis ei olnud...

Nanjingi pildid: http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/264033/

No mulle aitab!

2010-04-26T15:03:00.000+03:00

Läksin täna siia peapostkontorisse ära saatma Andruse gambet ja Alari särki, mis ma viimase kahe nädala jooksul valmis olen õmmelnud - jah, Hiinas õmblen Eestisse ja Eestis Ameerikasse? Noh, igatahes. Et panen mina nemad siis selle kõige odavama moodusega teele. Ühe korra olen ma siit lennupostiga paki Eestisse saatnud ja siis oli 100+ midagi rmb 1kg. 2,6kg eest küsiti mult täna 326 rmb - ma ikka veidi imestasin, et palju kuidagi - küsisin siis, ee kui palju 1kg on, 139rmb oli vastuseks, eee kahtlane - kas see on ikka see kõige odavam variant? jah, jah. eeee, ok, no mis mul üle jäi, maksin selle summa ära.
Käisin siis ostsin ka oma EXPO pileti ära (kolmapäeval hakkan reisima), mida Dalianis ainult seal peapostkontorist osta saab ja tulin koju.
Kodus hakkasin toakaaslasele seletama, et jama on, et postiga raamatute koju saatmine läheb jube kalliks, et mingi muu moodus on vaja leida - tal neid raamatuid rohkemgi kui mul. Seletan siis ja vaatan seda tšekki, mis mulle anti ning leian, et sinna on kirjutatud 238rmb, mingi punane tempel 8yuani märgiga ka veel, aga no igatahes tunduvalt vähem, kui see mis mult küsiti. No tere hommikust!!! Postkontoris ma küll ei oodanud, et mind petma hakatakse, nagu mida? Noh, kui päris aus olla, siis ma pole 100% kindel, et ta seda meelega tegi, äkki ta vaatas valet rida, aga no ikkagi, see ei ole normaalne!

Meil üks õpetaja (mandžu, kes on 4 aastat Poolas elanud) on suhteliselt aus meiega, milline Hiina ikka tegelikult on ja ta suhteliselt tihti vabandab selle petmise värgi pärast ja räägib et hiinlased ei saa põhimõtteliselt kedagi peale oma perekonna usaldada. Kõik hiinlased elavad teadmises, et kõik püüavad neilt kogu aeg midagi välja petta - päris raske võib olla nii elada...

2010-04-23T18:43:00.000+03:00

Nädal peale eelmises postituses mainitud esinemist oli meil reede õhtul esinemine kõhutantsudega. See küll venis pikemaks kui pidi, aga muidu oli suhteliselt ok. Peale esinemist otsustasime tüdrukutega klubisse minna, aga kõigepealt läksime Tanya juurde oma asju ära panema ja veidi sööma. Tal oli mingit Uiguuri juustu, mis oli jube hea :D. Kokkuvõttes kujunes õhtu üpris pikaks ja koju sain ma alles suhteliselt hommikul. Pärast kui ma ühe tüdrukuga koos siit trenni läksin, siis arutasime, et kas kedagi peale meie ka sinna läheb (ka see neiu oli klubis, ainult et mitte koos meiega) ja oligi nii, et olime ainult meie kaks ja parajalt uimane Marina. Trenni lõpus tegime veidi tõsisemat joogat kui tavaliselt.
Paljud tegid pühapäeval HSK-d, viimane kord, kui see vana süsteemi järgi käis, järgmine kord, juunis, siis kui mina seda teha kavatsen, on juba veel rohkem osi sellel - fun, fun, fun!
Üldiselt on see ilm siin ikka üpris kummaline olnud - üks päev käi talvejopega, teine päev oleks nagu enam-vähem, aga siis järgmine päev otsi jälle talvejope välja. Teisipäeval hakkas asi aga paremaks minema. Väga ilus soe ilm oli, nii et me istusime Aljonaga mitu tundi õues päikse käes suvistes riietes. Mina õmblesin ja Aljona õppis. Kolmapäev oli küll vihm ja kippus veidi sügiseks jälle, aga neljapäeval kordasin ma seda õmblemise värki siin oma rõdul ja täna polnud ka viga, kui ainult seda tuult ei oleks. Siinne päike on ilmselt intensiivsem kui Eestis, nii et äkki ma saan mingigi tooni endale peale, et ei ole päris kartulipudruingel sel suvel (A).
Mulle juba pool aastat seletatakse siin, et ma peaksin liituma suhtlusportaaliga vkontakte (pmst venekeelse maailma facebook), aga no ei ole siiamaani seda teinud, sest no kui palju võib. Ma mäletan, et kunagi ma kategooriliselt keeldusin ühegagi liitumast, aga nüüd on olemas nii orkut, facebook kui ka vkontakte - no miks ei võiks ühte olla, miks neid nii palju peab olema. Ma kujutan ette, et need, kes Dalianis ei pesitse ja vk-s on, olid päris üllatunud mind seal nähes. Kuigi vk on põhiliselt venekeelne, siis on tal ka eesti keel olemas, mis aga näeb kohati välja nagu suhteliselt halb tõlge google translate poolt.

Internet on viimasel ajal ikka aina hullem. Mul on sellest internetitsensuurist ikka päääris kõrini juba.
Ma üritan üle pika aja mingeid pilte ka üles saada ;).

Just kui ma hiinlastesse paremini suhtuma olin hakanud...

2010-04-10T07:41:00.002+03:00

...suudavad nad jälle kõik ära rikkuda. Aga ma hakkan algusest peale.

Telliti meilt mingi paar nädalat tagasi, et on vaja esineda flamenkoga- tegime isegi mingi flamenkolaadse tantsu. Siis eelmine nädal kutsuti meid "intervjuule", kus arutasime läbi, mida me täpselt tegema peaks. Kokku lepiti, et reedel on kaks korda seda meie tantsu ja siis üks kord kaks neiut improviseerivad, kui kitarrist mängib ning laupäeval üks kord seda tantsu ja üks kord improvisatsiooni. Järgmine päev toodi meile kostüümid. Eelmine laupäev siis tuli firma boss seda meie tantsu vaatama, kaasa oli ta võtnud umbes 10 hiinlast. Üks nendest oli flamenkot mängiv kitarrist, aga me ei saanud päris selgelt aru, milline neist. Üks tüüp küsis treenerilt, et kas ta üldse midagi flamenkost teab ja me eeldasime, et see oli kitarrist. Vastuseks sai ta Marinalt selle, et aga ma olen kõhutantsija hoopis, ei peagi teadma. Tõenäoliselt tean mina tänu võistlustantsule (baso)flamenkost tiba rohkem kui Marina, aga noh, tegelikult ega me väga ei tea keegi jah.

Järgmine nali tuli jutt sellest, kuidas me oleme liiga lühikesed, et nad tahaks pikemaid neide - leiti mingid vene tüdrukud, kes anti siis Marinale õpetamiseks, aga nende tantsuoskus kõigil suht olematu, et asi lõppes sellega, et meie ikkagi tantsime ja nemad on lihtsalt kõrval, võtavad poose ja on ilusad. Neljapäeval käisime esinemiskohta üle vaatamas ja pärast tuli see boss, meid koos nende uute neiudega koos oma kava läbi tegema, ei olnud nagu probleeme, ainuke asi oli, et Marina pidi seda improvisatsiooni üksi koos kitarriga tegema.

Saabus reede hommik, olime kokku leppinud, et nende auto korjab meid kõiki koos asjadega kell 8.20 üles ja siis me lähme vahetame riided ja siis lähme esinema ja meid veetakse kogu aeg. Mina olin veel koolist bussiga sinna läinud ja pabistanud, kas ma jõuan õigeks ajaks - sest no peatuses oli korraga 6 bussi mingi hetk näiteks, aga kõik nii puupüsti täis, et uks kinnigi ei lähe, lõpuks viimasele ikkagi mahtusin, ja jõudsin kohtumispaika täpselt 8.20ks. Auto saabus meile järgi aga alles 9.20 ja siis viidi meid otse esinemiskohta ja oldi pahased, et me veel kostüümides ei ole. Vahetasime siis seal kempsus oma riided ära, aga peale seda saime kuskil pool tundi vähemalt passida, enne kui lavale läksime. Sööta oli meid lubatud nende poolt, ja pakkuge, mida nad tõid meile lõunaks - hamburgeri ja coca mcdonaldsist!! - ma ei olnud mitte ainus, kel sellega probleeme oli. Rääkimata sellest, et nii esinemiskoht ja riietuskoht olid väga külmad ja siis nad tõid meile jääga joogi, mitte sooja teed/kohvi. Riietus- ja ootekohas olid ka kõik teised esinejad. Üks kolmene punt lõpetas oma päeva ära selle lõunaga, aga siis neil tekkis mingi probleem ja nad vaidlesid selle korraldava tibiga vähemalt kolm tundi jutti, kui me olime oma viimase tantsu ära teinud ja lahkusime, nad ikka veel vaidlesid. Meile tundus, et asi oli nendes kolmes neius, mitte korraldavas tibis. Seda ka veel, et peale Marina soolot oli kitarrist temaga kontakte vahetanud ja öelnud, et äkki teeme millalgi veel koostööd - et neil on küll mingid 2 neidu, kes tantsivad flamenkot, aga mitte eriti hästi - millest võis järeldada, et ta arvas meist täitsa hästi. Küsis, et kas me ikka homme ka oleme veel: ahah, no siis näeme. Koju minemise ajal olid ka bussid nii täis, et 2 bussi läks mul niimoodi nina alt ära, et nad isegi uksi lahti ei teinud, otsustasin siis takso võtta, see ots on üldiselt umbes 12 RMB. Taksod olid aga kõik täis muidugi, aga nagu Hiinas ikka tehakse, siis üks taksojuht, kes umbes sinnasuunas läks juba nagunii, võttis mu peale. Viis kõigepealt oma esimese kliendi ära. Minu taksosseistumise ajal oli näidik 15RMB peal. Kui see klient maha läks, oli ta 20 peal. Kui me siia jõudsime, näitas näidik 32, et oleks nagu täpselt 12, nagu tavaliselt, taksojuht aga nõudis mult 20 ja väitis, et näidiks oli 10 peal, kui ma peale istusin ja ega see esimene klient (kes nagunii 20 oleks maksnud) ju minu eest ei maksa. Kuna ma temaga üle 5 minuti vaielda ei jaksanud, siis maksin talle selle 20 ära ja tulin tulema.

Reedel leppisime aga omavahel kokku ning rääkisime selle bossi ja korraldava tibiga läbi, et laupäeval teen seda improt kitarriga mina. Ma tõusin veel enne 6t üles ja tegin omale korraliku soengu see kord jmt. Tantsisime siis oma ühise tantsu ära ja 2 meie oma juba vahetasid riided ära, kuna neil polnud enam sinna asja, nii palju kui meie teadsime. Mina jäin sinna istuma ja Marina mõtles veel, et kas ta jääb vaatama, kuidas ma tantsin või läheb ka koju ära kui tuli boss minu juurde: et te siis tantsite kahekesi Marinaga, jah? Me vaatasime talle segaduses otsa ja ei saanud millestki aru. Et noh, teine tants on ka ju - jah, mina koos kitarristiga - ei, ei, ei, täna kitarristi ei ole - mille peale me veel rohkem segadusse läksime ja küsisime, et aga mis sellest sai, mis me eile kokku leppisime, mille peale öeldi: "No hea küll, minge koju. Aitäh." Mis meil siis muud üle jäi kui koju minna, Marina jäi veel nendega kaklema, et me oma raha vähemalt kätte saaksime, mida nad ei tahtnud ei homme, ega ülehomme maksta, vaid esmaspäeval. Vaadates nende üldist tegutsemist, siis Marina tegi targa lükke ja nõudis paberit, mis tõestaks, et nad peavad meile maksma, sest no ma ka usun, et kui seda pole, siis nad lihtsalt võivad maksmata jätta.

2010-03-26T12:11:00.001+02:00

Järgmine õhtu peale eelmist postitust oli jälle elekter ära, internett koos sellega - ruuteri taaskäivitusega sain mina mingi uue ja plokitud ip-aadressi, päev hiljem läks küll lahti ja sain ligi asjadele jälle. Vesi käib ikka vähemalt üle päeva ära.
Üldiselt on siin päris külm olnud ilm, täna oli esimene soojem ilm. Üks vene tüdruk ütles, et tema tahaks merre, aga no tema mõtles muidugi juhul kui vesi soe oleks. Mina aga võtsin kätte ja läksin randa - ei, nii hull ma pole, et ujuma oleks läinud, aga varbad pistsin küll vette. Pealegi, seal rannas on liiga palju inimesi, kes kõik mind isegi vahtisid, mis siis veel oleks, kui ma nende paari segase hiinlasega oleks ühinenud ja päriselt vette roninud...

2010-03-22T06:53:00.002+02:00

Umbes poolteist nädalat juba on iga päev päevasel ajal vesi ära olnud, et parandavad mingeid torusid. Esimestel päevadel pandi vähemalt mingid teated üles, et mis kellast kellani ei ole vett, üldiselt on ikka õhtuks tagasi antud. Eile õhtul siis, istun mina ja kirjutan märke kui järsku läheb elekter ära, 10sekundi pärast tuli üheks sekundiks vele tagasi aga siis läks ka korralikult. Üldiselt mul arvutil akut küljes ei ole, ainult juhtme peal, nii et ka see sai sellest löögi. Koos elektriga läks ka muidugi jälle vesi. Piisavalt kaua oli elekter ära, et mina otsustasin voodisse ronida, midagi siin pimedas nagunii teha ei saa. Hakkasin mina just magama jääma kui elekter tagasi tuli, aga siis küll enam voodist välja ei hakanud ronima. Mis elektri kadumisega, aga veel juhtus, oli see, et meie konditsioneer lülitus välja. Ta oli meil sellest ajast kui kunagi novembris teda parandamas käidi non-stop sees, kuna välja lülitada ei tohtinud, siis enam tagasi sisse ei lülitu. Abi oli tast väga vähe, aga mingi abi ikkagi, ja et nüüd on kevad ja radiaatorid on juba välja lülitatud... Ja see eilne kevade näitamine oli ainult narrimiseks...

2010-03-20T19:22:00.003+02:00

[veidi kirumist, mis ühe palve peale kustutatud]

Paar päeva tagasi alustasin oma vöökoti tikandi pärisversiooniga. Ilus saab see asi olema, aga enne juunit ilmselt küll lõppu näha pole. Riie sai vist ikkagi grammike tihedam kui originaalil oli, nii et tööd rohkem kui sama suur kott teha ja ma teen nagunii veidi suuremat.

Ilusat kevade algust!

2010-03-19T07:22:00.001+02:00

Täna jälle me joome bensiini... - leidis ikka toreda koha hädamaandumiseks see lennuk, aga noh, üldse on jube "geniaalne", et lennujaam ja kraanivesi nii lähestikku on, oleme õnnelikud, et Paunküla olemas on.
Koju tahaks.... isegi ei ole seda, et mulle siin ei meeldiks - Dalian on juba täitsa toredaks ja koduseks saanud ja inimesed siin on toredad, aga selline tohutu Eestiigatsus on, et poleks ette kujutanudki (seda et igatsema hakkan, kindlasti, aga et niivõrd hullusti) ja noh hiina keelest on ka parajalt siiber - Hiinahuvi on ikka juba üpris nullile lähenev.
Seda ka veel, et kool lõpeb tegelikult nädal aega varem kui enne teadsin ja mille järgi piletid said ostetud, nii et nüüd sai minu hullust minemakimamisest siit see, et mul veel nädal aega lebotada siin, sest tõenäosus, et piletid ära saab vahetada, on suhteliselt olematu.
Aa, trennis kiskus nüüd tribaliks ära, hakkasime flamenkot tegema :P. Kui tantsimas ei käiks, siis ma läheks siin vist küll hulluks (ja jube paksuks ka).

2010-03-15T19:37:00.001+02:00

Teine nädal kooli läheb. Mina sattusin keskmise taseme viiendasse rühma (tasemelt järgmine rühm minu eelmise semestri järel) - viies ja kuues on võrdse tasemega ja on keskmise taseme kõige kõrgema tasemega rühmad, järgmine on juba kõrge tase. Enamus mu sõpru sattusid aga kuuendasse rühma. Esimesed 3 päeva oli jälle lubatud mööda gruppe käia ja ise omale sobiv valida, aga sama taseme rühmade vahel ei tohi vahetada, nii et kui me Paula (POL) ja Katiega (GER) läksime, et tahaks ikka kuuendasse, saadeti meid selle jutuga minema. Tegelikult ei ole sellel viiendal rühmal viga ka ja me oleme seal vähemalt kolmekesi. Nüüd on rühmas ka 4 venelast ja 1 mongoollane, muidu on 1 jaapanlane ja umbes 12 korealast. Grammatika õpetajaks on meil kõigi neidude lemmik Fu laoshi, kes on nooremapoolne mandžuurlane, kes on 4 aastat Paula ülikoolis Poolas töötanud. Täitsa tore ja tunnid on vähemalt huvitavad, aga ta oleks ilmselt parem kõnekeele õpetajana. Nüüd on meil mõlemas nii kõnekeeles kui grammatikas suht tihti vaja ettekandeid teha ja kui sind kutsutakse ja sul midagi ette pole valmistatud, siis räägid ikka, lihtsalt sellest, mis pähe tuleb. Nii et täna mina valmistasin ette 2 ettekannet ja tõlkisin teksti ja harjutasin märke ja üldse, päris korralik tamp on ikka peal. Kui eelmine semester oli nädalas umbes 80 sõna, siis nüüd on 120 kanti. Kui see kõik külge ka hakkaks, siis vist ei tohiks väga hulle probleeme tekkida Eesti eksamitega, lõputööst aga ei taha üldse mõelda hetkel. See nädal käib aprillikuistele HSK testidele kirjapanek, et eks näis, kuidas see läheb.
Siis selgus täna veel ka see, et kooli lõputseremoonia on juba 2.juulil ja mul jääb siin peale kooli veel praktiliselt nädal olla enne kui mu piletid on, eks vaatab, äkki läheb hoopis Pekingisse (kui see suur muuseum vahepeal lahti on tehtud). Oli vahepeal jälle mõte mais Mongooliasse minna, aga hobused tuuakse alles juuniks ja selle pisikese 5päevase puhkusega (mingi Draakoni paadi festival on), mis juunis on, sinna end välja ei vea - mõlemad otsad sõitu on juba kuni 2 ööpäeva. Mais on nädal aega täitsa olemas muidu, aga siis ilmselt lähen vaatan veel viimased huvitavad asjad siinkandis ära. Kuidagi palju pühasid on kevadsemestril ja siis on ta ikka tiba lühem kui eelmine semester.
Muudest asjadest: mul hakkavad juba isegi nendest viimastest saadud lugudest, mis kõik nii võimatud tundusid, osad selgeks saama - varsti on 2/3 Drygulast kaasamängitav. Kuna me Ira ja Natashaga klubis hullu paneme tantsimise koha pealt, siis hakkas mulle juba täitsa meeldima, aga noh, Eestis ikkagi ei tõmba, kust ma seal sihuksed Irad ja Natashad, kes 12st 6ni hommikul ainult hullu moodi tantsivad (mina olen kõige hiljem kell 4 lahkunud). Pühapäeval sai enda kaela jälle lasta kahekorra keerata, täitsa aitab vist (*ptuiptuiptui*).
Kui ma siin loen Indiast ja Nigeeriast, siis tundub Hiina tunduvalt vähem hull ja et siin isegi valitseks nagu mingi kord, aga Eestiga võrreldes küll seda muljet ei jää. Hetkel on tunne, et mina olen meist kolmest ikkagi kõige vähem kummalises kohas - nojah, Aafrika on omaette maailm nagunii, pildid Indiast aga teevad jällegi jube kadedaks. Kui see ilm seal Eestis samamoodi jätkab, siis on kartus, et ma saan seda hullu talve veel näha :P.

2010-03-06T14:50:00.002+02:00

Esmaspäeval hakkab kool jälle peale, no ei viitsi - vähemalt siin ja ainult hiina keelt ei viitsi. Eestis täitsa viitsiks - igast huvitavad loengud on arheoloogias ja nt Timothy Insoll on tulemas Tartusse ja üldse, aga siin ja ainult hiina keelt no kohemitte ei viitsi. Jajah, fondi koosolek on ka tulekul ja arheoloogide kevadkool ja Cesis jääb ka vahele ja... ja...
Igatahes, ma üritan aprillis HSK ära teha, äkki see uus hiina keele õpetaja aktsepteerib seda eksami pähe, sest no septembris õpetajale, keda ma kordagi kohanud pole, kohe esimese asjana peale 2 kuud suvepuhkust eksamit hakata andma, ei kõla just hästi.

Vaheaja koha pealt aga: ma olen valmis saanud siidsärgi oma keskaegse kleidi juurde, kõvasti tantsinud ja flööti ja trummi mänginud (sain lõpuks noote juurde), 2. raamat on poole peal, 2 esinemist on olnud, veidi on ka toimetustööga tegeletud ;) jne. Selgus, et mu treener ikkagi jääb siia, nii et need trennid jätkuvad, aga võimalik, et Ira ikkagi hakkab ka trenni andma, nii et väga kõvasti tantsimist on sel semestril ette näha. Et kui Ira ikkagi hakkab seda trenni pidama, siis ujumine vist langeb küll ära, aga noh, nii on lootus, et minu kõhutantsuoskus on Eestisse jõudmise ajaks täitsa arvestatav :). Ajah, üks enda tehtud tants on ka peaaegu valmis. Nüüd hakkan kohe oma suurt tikkimistööd üles panema - kõigepealt pisike proov ja siis päris asja juurde kui ma veel korra seal käsitöölise paradiisis olen käinud - loodan, et ma selle koti ikka siin valmis jõuan kogu hiina keele ja tantsimise kõrvalt.
Neljapäeval, kui pidid huntide padjaklubi olema, sai koos Mimicu ja Hulkuriga (keegi teine ei ilmunud kohale- urrr) sealt skype vahendusel segast peksta - küll kulus ära.

Käsitöölise paradiis

2010-02-24T04:16:00.001+02:00

Ma jõudsin esmaspäeval lõpuks sinna suurde käsitöötarvete poodi, kuhu ma juba ammu lähen. See on lihtsalt fantastiline, tõsine käsitöölise paradiis. Ma suutsin sealt välja tulla ilma väga hulluks minemata isegi, aga kui ma sinna veel lähen (mida ma kindlasti teen) ja mul rahakotis veidi rohkem raha on, siis võib see küll halvasti lõppeda. Umbes Järve keskuse suurune hoone, millest vähemalt pool on kangaid (sh nt igasugust siidi) ja igast käsitööga seotud pudru-mudru täis. Sain ka ilusti omale siidist õmblusniiti (Eestis müüdavatest variantidest tunduvalt suurem korralik rull umb 8kr) ja ka oma vöökoti jaoks kuldset siidniiti (5kr). Käärid, mis nad mulle pakkusid, on sama kujuga kui viikingiaegsed käärid (5kr) jne. Korraliku villase kanga meetri alghind ei ole palju odavam kui Eestis müüdaval, aga ilmselt on see hind kaubeldav, eriti kui palju ostaks. Et kui mõned (Zeek, Julia khmkhm) ikkagi tahavad kangaid või niite või midagi, siis ilmselt annaks midagi välja mõelda.
Järgneva lause kirjutasin koos ülejäänud postitusega esmaspäeval: Ehk siis on ka minu hulluksminemist veidi vähendada saanud: nüüd on juba trenn, raamatud, käsitöö ja pillimäng, et päris mööda seinu ei roni enam...
Praeguseks on aga asjalood juba muutunud ja mitte ainult vaheaja koha pealt, vaid kogu siinolemise suhtes: tantsutreener peab elamis- või tööloa lõppemise tõttu Venemaale tagasi minema ja seda vist pikendada ei saa – niuts! Ei sa trennigi teha enam korralikult... No olgu, mingisuguse teise trennitegemise mooduse ma ikka leian, aga ma tahtsin just seda trenni ja araabia tantse jätkata tõsimeeli, näh! ma ütlen. Aeg aga tegelikult läheb üllatavalt kiiresti, ma olen juba nädal aega siin tagasi ju ja 4,5 kuu pärast olen tagasi Eestis ;).

Reisi lõpp

2010-02-20T12:27:00.001+02:00

14. veebruaril sai veel 5ni üleval oldud, et mu uusi tuttavaid lennukile ära saata, väga lõbus õhtupoolik oli. Kui nemad takso peale läksin, kobisin mina magama ja magasin ka 12ni umbes. Umbes siis koliti kõik mu toas veel alles olevad inimesed teistesse tubadesse ära ja minu tuppa saabus 5ne kamp ameeriklasi, kes õpetavad inglise keelt Dalianis . Alustasin vaikselt oma pakkimisega ja olin niisama mõnus. Kõik vaatamisväärsused läbi käidud, ilm sihuke, et nina väga välja ei taha pista ja raha ka otsas. Lennuk teisipäeval pidi olema alles kell 10 õhtul, nii et aega mul oli. Mõtlesin, et magan nii kaua kui saan, siis korjan asjad kokku ja kirjutan end välja ja siis vaatan mis teen, aga et enne 12 ma küll väljakirjutamiseni ei kavatse jõuda, 10ks olin väljas. Kuna aega nii palju, siis läksin veel mööda läheadl asuvaid parke ringi jalutama, ilm oli juba parem ka ja et viimane päev Pekingis. Jalutasin paar tunnikest ringi ja siis maandusin jälle hostelis ja kasutasin veel vaba internetti. Muidugi sai ka oma kaks sõna seina peale jäetud nagu kõik teised külastajad – seda vaba seinapinda enam eriti ei ole küll seal jah. Enne kui lahkusin, anti mulle veel hosteli töötajate poolt suveniiriks võtmehoidja – nii armas, nad kõik seal olid jube armsad ja kui ma veel kunagi Pekingisse lähen, siis peatun kindlasti seal samas kohas. Õhtupoolikul võtsin oma 3 asja selga ja jalutasin metroo poole. See asi on küll päris hästi lahendatud Pekingis: on eraldi metrooliin, mis teenindab ainult lennujaama. Üks ots maksab 25juääni, kohale jõuab umbes poole tunniga ja kuna on 2 ühist peatust ülejäänud metroosüsteemiga, siis sinna liinile on ka suhteliselt lihtne pääseda. Arvestades kui linnast väljas see lennujaam asub, siis ma olen kindel, et taksoga läheks kuni 300 juääni ja 2h ilusti ära. Pekingist Daliani sõitsin lennufirmaga Hainan Airlines – Hainan on saar Lõuna-Hiinas, miks nad Kirde-Hiinas lendavad on ilmselgelt jälle teema hiina loogika vallast. Minu suureks üllatuseks väljus lennuk täiesti õigeaegselt, see on Hiinas üpris harukordne, ainult rongid liiklevad enam-vähem graafiku järgi.
Ühikasse jõudsin tibakese enne südaööd. Minu võti aga enam ei toiminud – kodeering oli pandud ainult üheks semestriks. Õnneks oli Viola aga kodus ja üllatus-üllatus, istus koos Vitaliga ja vaatas filmi. Tegelikult oli ka tema alles samal päeval oma aastavahetuselt tagasi saanud (käis mingi sõbranna kodus). Tol päeval vähemalt ei olnud ühikas veel väga külm. Kolmapäeva hommik algas aga sellega, et sadas lund, see küll sulas väga kiiresti, kuid oli rohkem kui kaks helvest. Nüüd on jälle tõsine kevad väljas. Kindlasti on siin soojem kui Pekingis, vähemalt siis kui päike väljas on, mis ei ole tegelikult väga loogiline, aga igatahes, kevad on päevaajal. Ausalt öeldes oli juba Pekingis imelik olla, et üle 3 päeva paigal, vaikselt hakkasin juba mõtlema, mis ma mais teen, aga nüüd siin olles hakkan ma küll juba kahe päevaga hulluks minema. Mul on 2,5 nädalat paigal olla ja ei ole midagi mida peaks pakiliselt tegema või kuhugi minema, internettigi pole – tõsiselt, hakkan juba hulluks minema. Lõputööga ei saa tegeleda kuna ma midagi kasulikku ei leidnud, see nädal vähemalt veel õmmelda ei saa, mul on lisatarvikuid vaja, aga õmblustarvete pood on loomulikult kinni. Ma tõsiselt loodan, et nad esmaspäeval avavad, muidu ma tõesti ei tea, mis ma peale hakkan – flööt, trumm ja trennitegemine on ja 4 raamatut ka, aga need saavad vist sellises olukorras väga kiiresti läbi (selleks ajaks kui see üles saab, ilmselt on 3 raamatut alles). Noh, igatahes, tore reis oli, loodan, et tuleb veel selliseid. Midagi huvitavat aga pole siit ega piltidest enam pikka aega oodata, vähemalt kuni maikuuni või nii :P.

Peking vol 7 (aastavahetus ja inimesed hostelis)

2010-02-14T13:01:00.002+02:00

12. veebruari õhtul üritasime siin hostelis seltskonnaga välja arvutada, mis kell meie aja järgi olümpia avamine hakkab (mitte et ma juba totaalselt unustanud poleks, et see aasta olümpia on), kellaajaks saime 12.00. Tõusin 13. veebruaril üles, sõin hommikust ja jäin raamatut lugedes olümpiat ootama. Tulin 12ks teleka ette, aga avastasin, et tseremoonia juba ammu käib – ilmselgelt arvutasime mööda, vist isegi 2 tunni jagu, igatahes tund aega sain vaadata, kuidas lippu tõsteti ja tuld süüdati seal hulgas. Kui see lõppenud oli, läksin pikemale jalutuskäigule lähedalasuvasse parki, mis osutus üheks kenamaks pargiks, mida ma siiani kohanud olen Hiinas. Peale seda tulin hostelisse tagasi ning sain teada, et meil toimub siin õhtul ühine pelmeenivalmistamine (kui muul ajal võib neid teha, siis Hiinas on aastavahetusel pelmeenid kohustuslikud). Enamus siin hostelis peatuvast rahvast oli kohal, väga lahe oli. Kui pelmeenid söödud, siis oli hostelipidajatel ostetud hunnik tulevärki ja seda hakati süütama, osa küll jäeti päris südaööks (see hetk oli kell umbes 22). Ilutulestik ja kogu paugutamine (viimane peaks halbe vaime peletama) käib Hiinas nii, et on suured putkad, kust igaüks osta saab ja siis vähemalt iga teise hoone ees keegi ka paugutab, mingit suurt ja ametlikku tulevärki ei ole. Kui see paugutamine paari päeva eest pihta hakkas, siis käis see mulle tõsiselt pinda ja oli tunne et ma jään kohe kurdiks, aga päris aastavahetuseks harjus ära juba. Meie tänav oli küll kogu sellest paberist ja püssirohust punane ja haises pikalt väga tugevasti väävli järgi, aga noh, praktiliselt kogu linn oli selline. Päris aastavahetuseks läksid peaaegu kõik siit veidi suuremale platsile Trummitorni juurde, küll veidi väiksemate kampadena, mitte kõik koos. Seal oli kohal ka mingi politsei, aga väga palju nad ei teinud, kes tahtis läks pani oma raketi keset platsi põlema ja kui see lõpetanud oli läks keegi järgmine ja tegi sedasama. Mina olin põhiliselt koos ühe kanadalase ja kahe ameeriklasega, kes Hiinas inglise keelt õpetavad. Muidugi aga ei möödunud õhtu ilma vigastusteta: olin mina just kanadalasele öelnud, et kas me mitte liiga lähedal sellele süütamiskohale ei seisa (no umb 10 m), aga jäime sinnasamasse, ameeriklased olid veidi lähemalgi, kui keegi ei pannud oma raketti korralikult paika ja see rahvasse lendas – täpselt minu ja kanadalase vahele. Kogu rahvas selle peale loomulikult laiali, politseinik võttis sellel süütajal kratist kinni ja „vestles“ temaga veidi. Rakett lõhkes täpselt kanadalase jalapeal ja siis lendas mööda minu külge üles. Väga hull õnneks ei ole, minul paar pisikest sinikat ja kanadalase jalg paistes ja suure verevilliga, aga midagi katki ei läinud. Tulime siiski hostelisse tagasi ja noh, mul oli sellest paugutamisest ka juba küllalt saanud. Istusime veel siin niisama ja vaatasime filmi ja jututasime niisama, kuskil 4ni välja.

Täna hakkasid kõikides templites ja osades parkides suured pidustused pihta. Olin ühe inglasega, keda Ming haudu külastades kohtasin, kokku leppinud et lähme ühte templisse vaatama seda värki. Mul siin lähedal on Lama tempel, järjekord sinna sissesaamiseks oli umbes 2 kvartalit, et kartsin juba, et tolles suures taoistlikus sama hull lugu on. Seal oli aga järjekordade leevendamiseks 5kordistatud piletiputkade arvu ja saime isegi 10 minutiga sisse. Rahvast oli palju, viirukit veel rohkem. Päris huvitav oli, piltidelt vast saab parema ettekujutuse, mis seal toimus. Alguses olin mõelnud, et lähen veel kuhugi parki ka uurima, mis toimub, kuid ilm oli juba nii külmaks muutunud, et isegi mina tahtsin väga sooja tuppa saada, ja noh, mul on homne päev veel Pekingis, alles õhtul on lennuk, et jõuan homme ka sinna parki.

Aga ma lihtsalt pean rääkima nendest inimestest, kes siin hostelis peatuvad. Mina olen 6 voodiga ühikatoas ning minu toakaaslased vahetuvad üsna tihti. Kui ma saabusin, siis olid minu toas kaks kahest reisijate paari. Üks oli paar rootslasi, kes tulid trans-Siberia rongiga ning jätkasid siit Lõuna-Hiina poole, nad olid minuga ühes toas umbes 5 päeva. Ma ei tea kui pikalt või mis ajast nemad reisisid. Teine paar oli üks soomlanna ja üks slovakklanna, kes Koreas õpivad ja olid oma kuuajasel talvevaheajal Hiinas reisimas. Viimased lahkusid järgmine päev peale minu tulekut tagasi Koreasse. Järgmiseks tutvusin lihtsalt hostelis peatuva tüübiga Tšillist, kes on Koreasse õppima minemas, aga enne reisib Hiinas. Neil olla seal pika aja kõige soojem suvi, +40*C enamus aega. Viimaseks ööks kui ta siin oli tegelikult sattus ka minu tuppa. Veidi peale seda kui soomlanna-slovaklanna lahkusid, tuli minu tuppa üks ameeriklane, paar päeva hiljem ka tema sõber. Umbes samal ajal ka kaks britti. Koos brittidega jõudsime arusaamale, et need ameeriklased on küll Brokeback Mountainilt pärit. Pooled päevad nad magasid päevad maha, et kui mina näiteks lugeda tahtsin või süüa tahtsin, siis nemad magasid, et ei saanud eriti tuld põlema panna. Nad hakkasid mulle üldse lõpuks päris pinda käima, see varem saabunud tüüp võttis hommikuti vähemalt tunniajaseid dushe, nii et ei saanud kempsu ega hamabid pesema ega midagi. Britid olid päris lõbusad ja nad ka tulid Pekingisse enamasti lihtsalt lõbutsema. Peale brittide lahkumist tuli minu tuppa üks päris huvitav austraallane, kes oli oma suvevaheajal (eino jah). Neil seal Austraalias ka praegu +35-40*C. Tema alustas Austraaliast ülespoole liikumist, käis läbi enamus Kagu-Aasia riigid ja oli ka paar kohta Hiinas läbi käinud enne kui Pekingisse tuli, siit läks edasi Jaapanisse suusatama. Paar päeva peale teda saabus üks iisraellane, kellega ta oli Vietnamis koos reisinud ja kes juba 4 kuud teel on ning kel veel 2 kuud aega, too kohtus Pekingis ka oma rootslannast sõbrannaga. Täitsa lõbusad tegelased. Veel mõni päev hiljem saabus meie tuppa järgmine inglane – kuskil finantsfirmas programmeeria olnud, aga kuna finantsidega on praegu nii nagu on, siis võttis end töölt lahti ninng nüüd plaanib 11 kuuga vähemalt poolele maakerale ringi peale teha. Olgu, aega veel kuskilt võtta saab kui väga tahtmist on, aga raha? Järgmine päev peale tema lahkumist sain lõpuks pededest lahti. Kõik peale iisraellase on nüüdseks läinud ka. Juurde olen ma saanud aga mingud väga hullud jobud. Ma isegi ei tea, kes need kõik on mu toas, 4st inimesest olen 3e kohanud. Kuna ööbimine on odav, siis kõik tualettpaber, seebid jmt peab endal olema. Mina meelega hoian oma paberirulli laua peal koos oma muude asjadega, mitte vannitoas, kus teised selle kindlasti ära kasutaksid. Keegi mu uutest toakaaslastest on aga nii keenjus, et käib minu paberit võtmas. Kui ma aru sain, et ta seda teeb, siis ma peitsin oma paberirulli hunniku alla, et ei oleks nina all, kust kerge võtta on. Ja saate aru, oli hunniku alt välja koukinud ja täiesti lõpuni kasutanud minu paberi. Ma nüüd jätsin hunniku peale kirjakese, et minu asjades palun mitte sobrada ja minu asju mitte võtta. Ma ei tea, kes see on neist, aga minu kolmene (2ameeriklast1kanadalane) seltkond kahtlustab, et need on samad tegelased, kes selle ameerika neiu juukseid säraküünlaga põlema üritas pista.
Hetkel on hostelis veel üks islandlane, kes otsustas ka, et hetkel ei ole Islandis just kõige parem olla ja on määramatu pikkusega reisil Aasias (seda lauset kirjutades jalutas tüüp just ruumi sisse). Kõige märkimisväärsemad on minumeelest aga paar piloote. Naine on norralane, mees waleslane. Viimased paar aastat on nad Norras elanud, enne seda elasid 5 aastat USAs, kus nad minu arusaamist mööda ka kohtusid. Mees oli sinna jõudnud ümbermaailmareisil olles, aga noh Walesi ta seal tagasi ei jõundudki. Tol reisil käinud läbi ka Austraaliast ning otsustanud, et millalgi tahab sinna elama minna. Nii et praegu ongi nad kahekesi aastasel ümbermaailmareisil, vahepeal käivad ka Austraaliast läbi ja otsivad endale 2011ks aastaks tööd. Kuna nad päris hasti kvalifitseeritud, siis arvavad, et selle töö leidmisega ei tohiks väga probleeme tekkida. Mõelda, millised elud ikka inimestel on...
Ja paugutamine hakkas jälle peale...

Peking vol 6

2010-02-11T14:32:00.001+02:00

Eile võtsin ette, et lähen ühe päevaga mõlemasse Suvepaleesse. Esimeseks valisin Vana Suvepalee, mille Inglise-Prantsuse väed 1860 maatasa tegid ja mis enamuses on endiselt selles seisus nagu ta siis jäeti. Seda ülekohut, mida hiinlastele siis tehti märgiti ikka igal tahvlil ja tahvlikesel, mis selles tohutus pargis üleval oli. Sisenedes parki, aga oli juba aru saada, et uusaasta on tulekul ja inimestel pühad algamas – rahvast seal jagus ning põhilisemad teed olid igasuguste putkade ja karnevalivärkidega ääristatud, samas on tegemist piisavalt suure kohaga, et õnnestus ka üksi ringi jalutada. Kena park on, aga kuna see ikka päris maatasa on tehtud, siis vähemalt talvel pole seal väga palju erilist vaadata, nii et seadsin sammud Uue Suvepalee poole. Kuna park aga tohutu oli, siis ei jõudnud ma uute paleesse, mitte liiga vara – kohale sain sinna kolmveerand 2 paiku ja selgus, et kõik hooned jmt pannakse 4 kinni ning kogu koht veidi peale seda. Nii et võtsin tempo üles.

Sisenesin õnneks sellest väravast, kus põhihooned jäid väga ligi, nii et sain need esimestena üle vaadatud ja kui kõige kõrgemasse jõudsin, sain aru, et see koht on kordades väiksem eelmisest, nii et võib-olla isegi tehtav. Vaatasin kõik templid ja muu taolise üle ning marmorpaadi poole. See on tunduvalt väiksem kui ma arvasin, eriti kui arvestada kui palju raha selle peale kulutati. Ka seal seletati igal tahvlil kui palju kahju inglase-prantslased 1860 ja 1900 kohale tegid ja kuidas ülilahke Hiina valitsus enne olümpiat seda kohta korda tegi. Marmorpaadi juurest leidsin koha, kust järvele pääseda ja asusin lõunasaare poole jalutama. Kuigi igal pool olid üleval sildid, et jää peale minek keelatud, siis vahepeal oli küll kogu järv inimesi täis. Ja noh, kui see jää ka peaks mitte pidama, siis on ta tegelikult kohe põhja peal, et pole kuhugi kukkuda. Jõudsin veel enamus kohti enne kinnipanekut läbi joosta – teatrisaalis oodati isegi minu järgi 5 minutit kinnipanemisega, et ma veidigi näeks. Paar kohta jäid läbi käimata, aga mis teha. Arvestades, mis seal pilet oli, siis hetkel küll uuesti minema ei hakka.

Täna tahtsin Pekingi kuulsat kunstipiirkonda vaatama minna, aga kuna buss ikka ei tulnud ega tulnud (mis ei ole Hiinas üldse ebatavaline, et jube kaua ei tule ühtegi ja siis tuleb korraga mitu nt) ja mul oli tiba kehva olla, siis käisin veel korra pärliturult läbi, kauplesin, mis ma kauplesin, tõenäoliselt maksin ikka liiga kalli hinna ja tulin õhtule.

P.S. mul on vahelduse mõttes endal ka ligipääs olemas, aga ega see vist kaua ei kesta (sain toakaaslaselt hea aadressi, nii et sain isegi Andrese pilte vaatama :D)

Peking vol 5

2010-02-09T20:31:00.002+02:00

Pühapäeval käisin vaatasin Linnupesa üle. Kui aus olla, siis lähedalt ei ole ta üldse kena, lihtsalt hunnik metalli, piltidel ja telekas paistis palju huvitavam. Selleks et isegi staadioni lähedale saada, tuleb läbida samasugused turvakontrollid kui Tiananmenile pääsemiseks. Päris sisse saamiseks on vaja pilet osta, mis on minu meelest liiga kallis, et lihtsalt ühte lumist staadioni vahtida, nii et jätan vahele. Vähemalt kvartali, pigem kahe jagu igas suunas olümpiamängude väljakust, kus peale staadioni on veel ujula, konverentsikeskus ja veel mõned hooned,igasugune liiklus keelatud ja sinna pääseb ainult jala läbi selle turvakontrolli – nagu milleks? Hetkel oli Linnupesa sees käimas mingi lumefestival, et sai suusatada ja lauatada, aga oma varustuse kaasavõtmine keelatud ja rendihinnad ikka päris korralikud – et kellele see mõeldud olema peaks???

Esmaspäeval käisin vaatamas Ming dünastia keisrite haudu, või noh, täpsemalt vaatasin ainult ühte, seda mis oli lõplikult lahti tehtud, teistel pole päris hauakamber avatudki. Tulin tagasi ja läksin uurima ühte tänavat, kus pidi müüdama lääne pille. Poode oli tõesti palju ja lääne pille isegi oli, aga põhiliselt kitarrid või siis sümfooniaorkestri koosseisu kuuluvad pillid, kui flööte oli, siis ainult plastmassist. Kõik ikka hakkasid mulle Hiina flööte pakkuma ja ei saanud aru, mis ma neist Euroopa flööte otsin. Ühes kohas isegi oli üks puust sopran plokkflööt, aga see kõlas isegi minu kõrva jaoks liiga „made in China“, et käsi oleks tõusnud ostma. Täna siis kirjutasin paar kirja ja ilmselt saab see flööt ka pigem Euroopast muretsetud, võib küll veidi kallim tulla, aga peaks vähemalt korralik flööt tulema.

Täna käisin vaatasin üle kunagise (20.saj algus) välisesinduste kvartali, mis oli kahtaselt tühi ja hästi turvatud. Järgmiseks läksin Ming dünastia aegse linnamüüri varemete ümber tehtud parki jalutama, vaatasin üle ka taastatud kagutorni. Niikaua oli see sisemise linnamüüri kagunurk päris terve, kuni otsustati just selle nurga sisse ehitada Pekingi esimene raudteejaam ja sellega osa müürist ära rikuti. Oleks nad selle jaama 50meetrit lõuna poole ehitanud, oleks müür ilusti terveks jäänud, ei näe mina ikka endiselt mingit loogikat siin Hiinas. Nagu ka teistel vaatamisväärsustel olid ka seal tahvlid, mis rääkisin müürist jne ning nagu kõigil teistel tahvlitel oli ka seal kirjas, kuidas ülimalt lahke Rahvavabariigi valitsus on raha eraldanud, et seda kohta korda teha jne. Järgmiseks läksin Pekingi vanasse observatooriumisse, mis oli päris lahe. Igast huvitavaid instrumente, kõige vanem 15.sajandist pärinev.

Peking vol 4

2010-02-06T21:27:00.000+02:00

Ma ei tea kellele, kus, millal või kuidas ma varba peale olen astunud, aga ma ilmselgelt olen seda teinud:

Täna hommikul läksin paar tunnikest peale rongijaama avamist endale piletit tagasi Daliani tahtma ja selleks ajaks olid juba kõik piletid välja müüdud (sellele rongile, kuhu ma tahtsin, hakati täna hommikul pileteid müüma). Esimene piletimüüja teatas mulle küll alguses pehme-magaja, peaaegu 400juäänise hinna, et neid veel on – mis mulle kohe mitte ei meeldinud ja hetk hiljem teatas, et ühtegi piletit enam pole. Väga segaduses, mida ma siis teen nüüd, väljusin järjekorrast. Pekingi raudteejaamas on neid järjekordi aga kuskil 80kanti ja osadel nagu on, et müüvad ainult mingeid kindlaid pileteid, teised müüvad kõike, ei jaganud mina süsteemi lahti. Läksin sis ühte palju lühemasse järjekorda asja uuesti uurima, teatati mulle palju meeldivamalt vabandades, et ei ole jah pileteid selleks kuupäevaks, aga et 5 päeva enne seda tulevad mingite teist tüüpi rongide piletid müüki, et tulgu ma siis. Ahah, et niipalju siis sellest. Õhtul koju saanud, uurisin oma „targast raamatust(tm)“ järgi, et tegelikult on bussid ka olemas ja nood lähevad kiiremini kui rong ja pilet on veidi alla 300 juääni, mis oleks odavam kui kui see pehme-magaja, mis on juba tavalise lennukipileti hinnaklassis. Hakkasin igaks juhuks aga ka lennukeid uurima ja leidsin selleks õhtuks, kus ma alguses hommikul tahtsin liikuma hakata, 250juäänise lennukipileti, mille ma ka kohe ära ostsin – see on küll esimene kord kui lennuk on odavam nii bussist kui rongist. Olgu, tegelikult võin ma siin juhul sellest peaaegu, et arugi saada – lennukil on umbes 3 korda väiksem vahemaa vaja läbida, aga tavaliselt on lennukipiletid Daliani ja Pekingi vahel 400 ja 800 juääni vahemikus.

Aga varbaleastumisest. Peale rongijaama kavatsesin ette võtta raamatu- ja muu shopingu Pekingi suurimal kaubandustänaval Wangfujie – endiselt oli minu põhipõhjuseid Pekingisse tulekuks see suur ja kinniolev ajaloomuuseum ja Hiina kõige suurem „Võõrkeelsete raamatute pood“ – mis aga selgus seal poes, kui mina ei suutnud ise leida midagi Hiina vanemast ajaloost ja läksin müüjatelt küsima Hiina vanemat ajalugu või arheoloogiat – otsiti veidi ja teatati, et pole sihukest asja. Vot nii. Huvitavaid raamatuid seal poes leidus, aga no mittemidagi minu lõputöö tarvis. Ühte raamatut kohtasin, mis veidi Hiina vanemast ajaloost rääkis, aga mitte sellest, mis mul vaja, see oli British Museumi väljaanne. Samas oli plaanis ka uurida, äkki õnnestuks leida üks tavahelistikus flööt, et saaks oma Tartu flöödi südamerahus alghelistikus lasta teha, ja üks sharmei, et oleks ikka midagi, mis häält ka teeks. Suure raamatupoe kõrval pidi olema Pekingi suurim ja parim pillipood, mida kohemitte mittekuskil ei olnud, käisin kogu tänava mitu korda läbi. Tänava lõpus pidi olema arheoloogiline raamatupood ja mis te arvate, kas see oli kinni või oli ta ikka päris kinni – ehk siis ei saanud ka seal jutule. Edasi läksin otsima suuruselt teist pillipoodi – sel aadressil aga kus too oleks pidanud asuma, oli vaid üks suur auk ja käis ehitus. Läksin tagasi Wangfujiele ja sõin lõunat, minuga ühines kena neiu hamburgerimaalt, kes on õppinud sellel saarekesel seal Lõuna-Hiinas ja kes juhtus olema flöödifänn. Peale seda käisin ühes pisikeses pillipoes, kus neil isegi oli 1 puust Euroopa flööt, aga mitte just väga hea ja mõned head ja odavad trummid (A). Läksin ostsin võõrkeelsete raamatute poest mõned muud raamatud, kuna vajalikke ei saanud, siis huvitavaid ja tulin tulema.

Et minu hommikusest paanikast, et mul on tohutu vähe raha ja ma ei saa kuidagi Daliani tagasi on saanud see, et ma lendan siit minema ja võib vabalt veel paar kingitust või suveniiri osta.

Peking vol 3

2010-02-06T16:19:00.001+02:00

Pekingi muuseumis käisin – päris huvitav muuseum, aga vähe minu lõputöö jaoks.

Sõjandusmuuseumis käisin – ei old suurem asi, 20.sajandit ja punaarmeed on palju, mind huvitavat tibake on, aga vähe.

Täna hommikul käisin Lama templis – on küll vägev ja on veidi teistsugune kui enamus templeid, mida ma näinud olen. Kõik inimesed praktiliselt käisin viirukiga ringi, väga kahtlen nende sügavas budismis selle koha pealt, aga koht on lahe.

Täna õhtul käisin Uiguuria restoranis, kuhu põhiliselt läksin tantsu vaatama, kuigi söök oli ka hea. Neil iga õhtu muusika ja tantsu show, VÄGA lahe oli. Tekkis jälle kahetsus, et ma Pekingis pole, siin on elu ikka palju huvitavam. Kusjuures ema näitas kirja, kus otsiti Pekingisse eesti keele õpetajat – no ei võinud mind siia õppima võtta eksole, ma oleks vabalt neile võinud eesti keelt ka õpetada...

Peking vol 2

2010-02-06T16:18:00.000+02:00

Kõigepealt seletaksin ära, miks ma eelmises postituses need metroopiletid üldse jutuks võtsin, unustasin hiljem ära. Ostsin siis mina 5 piletit ja mõtlesin, et ei pea siis iga kord ostma. Aga võta näpust, hakkasin siis järgmisel päeval metroosse sisenema nendega ja masin teatas mulle, et kehtetu, mismõttes nagu. Pärast küsisin hostelist järgi – ongi nii, see kaart kehtib ainult sel päeval kui sa ta ostad, tore küll. Nojah, sellist asja nagu loogika ma juba ammu enam ei üritagi Hiinast leida. Vanasti kui hiina keele tunnis Zhuoya jälle midagi meie jaoks jube ebaloogilist rääkis, mida hiinlased teevad, siis kui me küsisime, siis Zhuoya vastas, et hiina loogika. Aga ei, ei ole siin mingit loogikat.

Täna aga käisin Hiina müüril jälle. Läksin Badalingi, mis on see kõige populaarsem lõik, kus väga paljud käivad ja mis tavaliselt väga täis on. Lootsin selle peale, et on talv ja just on ilmad jälle külmemaks ka läinud. Sissepääsust oli väimalik hakata jalutama vasakule või paremale. Millegipärast valis enamus inimesi paremale minemise, nii et mina läksin vasakule ja sain suhtelises rahus jalutada. Seal oli lahe, aga mitte otseselt müüri pärast, pigem müüri ümbritseva maastiku pärast, mis on tõesti vägev.

Kuna tuju oli peale müüril käimist parem ja midagi muud nagunii enam vaatama ei jõuaks otsustasin uuesti pardijahi ette võtta. Koht aga mida mulle soovitati oli küll olemas, aga neil olid pardid otsas, nii et kätte sain ma... kana. On ikka väle part, et jookseb kogu aeg eest ära.

Peale seda tegin aga „vale“ liigutuse ja läksin tee peale jäävasse siidi hoonesse sisse, kuhu mul oli järgmine nädal alles plaanis minna. Kangast ma suutsin mitte osta, aga ostsin tikkimisniiti – tegelikult kui ma arvutama hakkan, siis VIST päris odavalt, ja no ilus siidniit on. See vöökott saab ilus olema. Tulin hostelisse tagasi ja leidsin et osa rahvast jälle ära läinud ja nende asemele tulnud poisid magasid kõik.

Peking vol 1

2010-02-02T15:11:00.000+02:00

Jõudsin siis 30.jaanuaril ilusti Pekingisse. Metrood nad muidugi veel rongijaamani pikendanud pole, nii et esimese asjana asusin oma tohutu kotiga (tõsiselt, see on juba sama suur kui mina) metroo poole tammuma. Õnneks kohtasin teel sinnapoole rahamasinat, nii et sain inimeseks jälle ja sain ka kohe lähedusest lõpuks kerge hommikusöögi. Leidsin metroo ilusti üles. Ostsin endale kohe 5 piletit, et nagunii ma sõidan palju ja siis ei pea iga kord ostma seda piletit. Iga kord metroosse sisenedes tuleb kõik oma kotid masinast läbi lasta, et sul seal midagi lubamatut ei oleks, mu kott peaaegu poleks masinasse mahtunud. Muidu metroosüsteem on üsna lihtne ja arusaadav, nii et sain ilusti vahepeal liinid vahetut ja õigesse peatusesse, kust ka veel parajasti hostelini marssida oli. Minu hostel asub ühes kõige paremini säilinud linnaosas, konkreetne tänav on üks vanemaid tänavaid Pekingis ja ilusti üles vunksitud kõik. Ega siin tänaval ongi põhiliselt hotellid, söögi-joogikohad ja suveniiripoed. Peale Hiina suveniiride on siin ka mitu Tiibeti ja India asjade poodi ning ka 2 Tiibeti toidu kohta – ilmselgelt on aru saadud, mis inimestele peale läheb. Hostel iseenesest on tore ja Pekingi (ja selle asukoha) kohta ikka päris odav. Mina olen 6ses toas, kes seal veel on, vahetub peaaegu iga päev. On 2 rootslast, kes tulid Pekingisse trans-Siberia rongiga 2 nädalat, rongidest nad hetkel väga midagi kuulda ei taha. Siis kui siia jõudsin, olid mu toas veel ka üks soomlanna koos neiuga Slovakkiast, nood ka koolivaheajal, õpivad Koreas, aga nüüdseks läksid juba Koreasse tagasi. Ülejäänud vahelduvad rohkem. Hostelis on hinna sees hommikusöök täitsa olemas, mis on väga positiivne, ainult, et joogiks antakse mahla, mitte kohvi, kui kohvi tahad, siis tuleb ise osta. Ma võtan kohvi enamasti hoopis juba väljaspoolt siis, kas KFC-st või McDonaldsist, kus see on 2-3 korda odavam.

Panin end hostelis maha, netistusin veidi ja siis läksin linna vaatama. Siin lähedal on suur park, jalutasin seal ringi. Minu jaoks oli nii soe ja kevadine ilm, et käisin ainult dressikas ringi, samal ajal kui pargis järves oli piisavalt paks jää, et see oli uisutajaid ja mingi muude kahtlaste jääsõidukitega ringi laskjaid täis. Esimesed muljed päris meeldivad ja pani veel rohkem kahetsema, et ma ikka Pekingisse ei saanud õppima. Nagu ikka lähenesid rikšajuhid (siin on ikka need klassikalised vändatavad rikšad, mitte elektri ega bensiini peal) – kohe esimesele teatasin hiina keeles kiiresti, et ei soovi. Selle peale kuulsin esimese positiivse kommentaari hiinlaselt „tegemist peab olema vana Pekinglasega“. Jõudnud teisele poole järve ja otsides söögikohta, mida LP soovitas ja mis oli suletud, lähenesid mulle reklaamid söögi- ja joogikohtadele, ikka inglise keeles. Ikka teatasin, et ei soovi. Ühest neist läksin pärast uuesti mööda ja küsiti, et mida ma siis soovin ja mida selleks pakuti ei kannata trükimusta (v siis minu blogisse riputamist antud juhul). Jalutasin tagasi oma tänavale ja sõin hosteli restoranis. Hiljem läksin veel istusin ühes nn regge-baaris, kus elav muusika oli, ainult et reggega sel muusikal küll mingit pistmist polnud. Ma ju ometigi ei saanud oma esimest õhtut Pekingis hostelis istudes veeta.

Esimesel päeval otsustan siis kohe kõige tähtsama koha, ehk Keelatud palee, üle vaadata. Ma asun paleest kilomeetrike-kaks põhja pool ning meie vahele jääb Jingshan park, mille keskne küngas peaks olema kuhjatud palee vundamendiaugust. „Künka“ tipust avaneb paleele ja kogu linnale päris hea vaade. Kuna ma juba nagunii siitpoolt alustasin, siis sisenen ka paleese valest otsast ja seetõttu jääb mul alguses mulje, et ei olegi selliseid masse. Sisenesin ma aga väga vähe aega peale avamist, nii et selleks ajaks kui keskele jõudsin, jõudsid massid mulle vastu. Külastajaid ikka jagub. Kuna kõik muud templid ja paleed on selle eeskujul ehitatud ja ma noid juba üsna palju külastanud olen, siis wow efekti ei ole. Ilmselt oleks tunduvalt rohkem, kui see oleks esimene vaatamisväärsus Hiinas, mida külastan, jube suur on aga küll. Kõige huvitavam on aardekamber, kuhu tuleb eraldi pilet osta. Pärast kui väljunud olen, siis avastan, et kellaruum, kuhu ma ei jõudnud (isegi veetsin seal 4,5h), oleks ka väga huvitav olnud. Kui aega jääb, siis võib-olla lähen tagasi seda vaatama. Igal ruumil oli oma eesmärk ja kasutus ja reeglid, kuidas ja mida seal teha tohtis täpselt. Muidu ilmselt elatigi nii nagu need reeglid olid, aga Dowager CiXi tegi ikka küll mida ta ise täpselt heaks arvas. Nojah, ta tegi seda sama ka riigiga ja seetõttu pani keisririigile korraliku lätaka punkti ka. Peale paleed jalutasin veel mööda linna ringi, otsisin söögikohta. Jõudsin välja linna põhilise kaubandustänavale, mille põhjalikuma uurimise jätan järgmiseks nädalaks, kui muuseumid on külastatud. Jalad aga teatavad, et sellest kolmest nädalast ringi trampimisest aitab juba, et jää paigale ka, nii et lähen ära hostelisse – noh, tegelikult sai jälle 9h ringi käidud, just nimelt käidud, mida ma enamus aega igal pool teen. Ka Pekingis ma ikkagi käin enamus aega – kuhu saab metrooga, lähen metrooga, aga muidu käin, kolimetraaž on päris korralik juba. Ira on juba tagasi Dalianis – ta oli reisist nii kurnatud, et kohe kui tagasi jõudis, jäi haigeks. Ta ikka oli selleks ajaks, kui ta must lahkus, jah päris kutu juba.

1. veebruaril, esmaspäeval otsustasin muuseumitega pihta hakata. Kuna tihti muuseumid esmaspäeviti kinni on, siis kontrollisin igalt poolt üle, kas nad on lahti või mitte, kuskil polnud suletuse kohta midagi öeldud. Aga muidugi, kui ma Sõjandusmuuseumi kohale jõudsin, oli seal silt üleval, et esmaspäeviti suletud. Jalutasin siis üsna lähedal asuva Pealinna ajaloomuuseumini, kus sama lugu. Niipalju siis muuseumitest selleks päevaks. Võtsin ette järgmise pikema jalutuskäigu, esimeseks peatuseks Pekingi suurim toimiv taoistlik tempel. Päris lhe koht, hästi palju munki. Pooled viidavad oma aega suhteliselt sarnaselt Scottile, õhku pekstes või muid taiji-harjutusi teha. Hiina uusaastal peaks siin mingi suur festival olema, kus ka taiji demonstratsioone peaks olema, ilmselt üritan end ka siis sisse pressida. Järgmiseks mošeesse, mis on haledalt väike ja vaadata pole midagi. Hoone on ikka tavalise Hiina templi moodi. Sealt lahkudes kõnnin mööda ühest tohutust ehitisest, mis tegelikult ka mošee moodi välja näeb, aga mitte seda ei ole. Mingi islamistlik asutus on küll, aga ei tea mis. Külastan veel kahte budistlikku templit ja lähen ära hostelisse.

Täna pidin ette võtma Pekingi kõige suurema ja tähtsama muuseumi, Riikliku ajaloomuuseumi. LPs oli küll mainitud, et kirjutamise ajal suletud, aga see kirjutamise aeg oli vähemalt aasta tagasi ja kõigi muude muuseumite puhul, kus on selline kommentaar olnud, on olukord selleks ajaks kui mina sinna jõudnud olen, juba muutunud. See muuseum on üks põhipõhjusi, miks mul üldse Pekingisse tulla oli vaja ja loomulikult oli see endiselt kinni, kolmandat aastat juba, tuleb välja. Päris pettunud, jalutan siis üle Taevase Rahu väljaku, et minna numismaatikamuuseumisse. See jalutamine aga ei ole üldse nii lihtne, väljakule sisenemisel tuleb jälle kott masinast läbi lasta, hordidest politseinikest ma ei hakka rääkimagi. Numismaatikamuuseumis tuleb aga kott hoopis hoiule anda, fotoka võib sealt kaasa võtta, aga koti peab hoiule andma. Muuseumil on kolm korrust, millest üks ja teoorias kõige huvitavam on ka minu tulekuks spetsiaalselt kinni pandud. Aina paremaks läheb. Kuna vähemalt pool päeva muuseumites, vähenes üheks tunniks, siis otsustan Taeva templit vaatama minna. Asun jälle jalutama, mööda väga meeldivat Qianmen dajie’d, mis on samuti suur kaubandustänav. Ostan pargi läbiva pileti, mis peaks sisaldama sissepääsu kõikidesse pargis asuvatesse vaatamisväärsustesse, hakkan siis aga ringi käima ja pooltes kohtades teatakse mulle, et tuleb lisapilet osta. Eino tänan väga, aga jääb ära. Tempel iseenesest on täitsa kena ja pargil pole ka viga, aga see piletindus on parajalt üle mõistuse. Peale seda käisin kohe pargi kõrval asuval Pärliturul. Noh, tegelikult müüakse seal ikka praktiliselt kõike, aga 4st korrusest 1,5 on täidetud pärlitega. Neid on praktiliselt igas värvitoonis ja kvaliteediastmes, et isegi minusuguse rahakotile leiaks midagi, see on täitsa lahe koht ja kõik väidavad, et annavad mulle mu hea hiina keele pärast eriti hea hinna. Üks müüjanna läheb isegi nii kaugele, et väidab, et mu hiina keel on paremgi kui hiinlastel – jajaah, kindlasti. Seejärel oli plaanis Pekingi parti proovida, aga see konkreetne koht, kuhu ma minna tahtsin, on lihtsalt maatasa tõmmatud, oehjah. Tulin siis siia oma tänavale ja sõin lihtsalt siin. Mingi sidrunikastmega kana oli, et eeldaks ju, et tegemist on hapu asjaga, aga ei, see kõik oli jälle kas mette või millessegi muusse väga magusasse uputatud, nii et maitses nagu sidrunikook. Päris hea oli, aga no veel vähem lihamaitsega kui piparkoogipallikesed. Eks ma paari päeva pärast lähen järgmisele katsele selle pardi osas.

Kui nüüd aus olla, siis Hiinast on kõrini, hiinlastest on kõrini, koju tahaks! Kallid kõigile Eestisse!

Taiyuan

2010-01-30T19:11:00.000+02:00

Juba esimesest hetkest kui bussist maha saime, tekkis meil mõlemal Taiyuani suhtes samasugune vastumeelsus kui Jinani vastu. Läksime aga ja panime kotid hostelis maha. Edasi külastama kohalikku budistlikku templit, mis oli üllatavalt väike. Järgmiseks aga Shanxi muuseumisse, mis oli väga hea, eriti mind huvitava ajastu koha pealt. Kahjuks ei olnud neil mingisugust muuseumipoodi, kust lõputöö jaoks materjale oleks võinud saada. Sealt välja saamise ajaks oli aga Ira juba sinine näost vmt, nii et lükkasin Shanxi provintsi muuseumi edasi ja läksime sööma. Ira oli ka muuseumisoleku ajal otsustanud, et laseb Taiyuanist võimalikult kiiresti jalga ja läheb Pekingisse. Nii et peale sööki läksime rongijaama pileteid ostma, Ira täitsa sai samaks päevaks pileti ja mina 30. jaanuari varahommikuks, nii et lõunaks olen Pekingis. Taiyuani ja Pekingi vahet liiguvad ainult need uued kiirrongid, mille pilet on küll kallim, aga kohale saab ka umbes 3 korda kiiremini. Taiyuan-Peking ots on 3h ja 157yuani, vana 8-14,5h ja 77-145yuani asemel. Saatsin Ira bussi peale ära ja jalutasin veel veidi mööda linna, õhtul palju talutavam linn kui päeval.

29. jaanuari hommikul alustasin isegi hiinlaste jaoks vara, kuigi enda arust ei olnud üldse vara. Tavaliselt avatakse hiinas kõik kohad hiljemalt 8, aga Shanxi provintsi muuseum alles 9. Jõudsin sinna umbes 9.10 ja töötajad alles jõudsid kohale, avasid uksi ja minu tulemise peale hakati kuskilt kapist pileteid otsima. See muuseum polnud tegelikult suurem asi – ilmselt kõik sinna uuemasse Shanxi muuseumisse üle viidud, kui seal üldse kunagi midagi väga olnud on – välja näeb küll sihuke, et viimased 20a pole seal lillegi liigutatud. Peale seda tegin teise katse Taiyuanis normaalset sularaha automaati leida, nüüdseks kogu sularaha, mis Dalianist kaasa sai võetud, otsas, kaardil on veel piisavalt, aga vat ei saa kätte. Hiina panga kontor on kuhugi kaugele ära kolinud, et sinna ei hakanud ronima, Hiina Kommertspank, mis ka välismaa kaarte vastu võtab tegeles just nimelt täna automaatide hooldusega, nii et ükski neist ei töötanud. Mõtlesin, et olgu, proovin hiljem uuesti ja suundusin järgmise vaatamisväärsuse poole, milleks Jinci vana linn. Sihuke Ming dünastiast säilinud külake Taiyuani äärelinnas, kus tihti ka ajaloolisi filme vändatakse. Päris kena jalutuskäik ja kena koht, aga piletit, mida templitesse sisenemiseks vaja oli, muidu külas sai niisama käia, küll mõtet osta polnud – ainult üks neist templitest oli avatud ja ei olnud väga huvitav. Ühes hoones lähenesid mulle kaks hiina noormeest jälle ja tahtsid tuttavaks saada. Ma ilmselt olin nende arust jube ebaviisakas teatades, et ma soovin üksi ringi käia. Ometigi ainus päev kui ma seda teha saan, sest siiamaani olin ju kogu aeg Iraga koos (ta täitsa tore ja muidu oleme sõpradeks saanud, paremini vastu pidanud kui ma arvasin) ja ei saanud üldse üksi käia kuskil, mida ma väga igatsesin. Pekingis ju küll teoorias olen üksi, aga ma kahtlustan, et seal on sellised massid igal pool, et seda, et kuskil päris üksi jalutada saaks (mis selles kohas oli võimalik), ei ole. Tulin sealt tagasi ja tegin järgmise katse ühes teises Kommertspanga kontoris, ka seal automaadid ei töödanud. No mis siis teha, eks peab Pekingis parema õnne peale lootma. Hetkel on mul rahakotis täpselt niipalju, et metrooga hostelisse saada Pekingis ja siis loota kuskilt lähedusest automaat leida, mida võiks ju Pekingis rohkem olla.

Ütlen juba ära, et leidsin teel metroo poole automaadi üles ja sain oma raha kätte ning jõudsin ka ilusti hostelisse, mis on täitsa Pekingi vanalinnas ja väga lahe, toas on mul 2 rootslast ja veel keegi. Väljas on tõsine kevad ja tore on :D.

Pingyao

2010-01-30T19:09:00.000+02:00

Alustasime sõitu Xi’anist Pingyao poole 25. Jaanuari lõunapaiku, sõita 10 tundi. Enne seda aga käisime Xi’an-is veel hommikust söömas. Sõime rahulikult ja äkki tulid mingid korravalvurite laadsed tegelased kambakesi sisse (ei olnud ei sõjavägi ega politsei) ja käskisid söögikoha teenindajatel kõik tänavale paistvad kleebised akendelt ja ustelt maha kiskuda. Võtsime oma kohvid kaasa ja lahkusime, tänaval nägime, et sama metoodikat kasuatati kõigi asutuste suhtes, mis kuskil paistsid. Elektroonikapoed jmt ka kõik sildid maha. Hostelis kotid selga ja bussiga rongijaama (meie taksoõnn oli endiselt olematu, kui ma veel ei maininud, siis Xi’anis oli praktiliselt võimatu leida taksojuhti, kes oleks nõus meid peale võtma). Rongijaamas oli enne sisseminekut 50m mingi lisaaed ja politsei poolt korraldatav lisakontroll. Hiljem käisid ka rongis politseinikud ringi ja küsisid igalt noorelt meessoost hiinlaselt dokumenti – kedagi otsiti ikka väga taga. Sõit ise ei olnudki nii hull see kord, osaliselt ka seetõttu, et olime kahekesi. Olime ikka kogu vaguni vestlusteemaks ja kui ma veel hiina keeles rääkisin, siis ikka vahiti suu ammuli.

Nagu külalistemaja poolt lubatud, oli meil sildiga elektririkša rongijaamas vastas ja saime veel ka tasuta õlle mõlemad. Olime küll reserveerinud ühikakohad, aga anti meile tavaline tuba, mis inimese kohta läks sama palju maksma, aga oli palju parem: traditsioonilises stiilis voodiga ja dushiga jne. Külalistemaja üldse väga tore, nagu LP kirjutas, kuigi raha nad tõesti oskavad endale teha. Pingyao ise on minu jaoks vähemalt äärmiselt lahe koht. Linnamüüri sees on peaaegu kõik traditsioonilises stiilis majad säilinud ja tänavapilt on väga ilus. Pingyao on ka koht, kus Hiina pangandus oma alguse sai, praegu pole sellest rikkusest küll enam palju järgi. Külalistemajas kohtasime veel kampa britte ja ühte šveitslannat, Marianne’i, viimasega käisime koos ringi need kaks päeva siin.

Teisipäeval läksime kolmekesi Ira ja Marianne’iga väikesele tuurile väljaspoole Pingyaod. Kõigepealt läksime perekond Wangi „majakesse“, mis annab enamusele Euroopa kindlustele vähemalt pindala koha pealt silmad ette. Wangid olid seotud panganduse algusega siinkandis ja suutsid endale päris kenakese varanduse kokku ajada, mitte et nad juba enne seda jõukad poleks olnud. Lossike üle vaadatud, läksime Zhuangbi külla ja maa-alusesse linnusesse. Maa peal on säilinud kena traditsiooniline külake, mille kaart näeb välja nagu ying-yangi märk. Küla all on aga umbes 1400 aastat tagasi ehitatud tunnelite võrgustik. Selle ehitasid kohalikud elanikud (mitte han-hiinlased) Tang dünastia ajal, et kui Tangi armee sinna peaks jõudma, siis end kaitsta. Väidetavalt pole seda sel otstarbel kunagi kasutatud. Võrgustik on 3-tasandiline, kus alumistelt tasanditelt saab jälgida, mis üleval pool toimub, keeruline lõksude ja teadete edastamise võrgustik ka. Muidugi ka mitu varuväljapääsu, et oleks põgenemistee. Siin me ka tõepoolest palkasime giidi kuna ilma selleta oleks seal orienteerumine parajalt aeganõudev. Minu jaoks vist siiamaani kõige lahedam koht, mida ma külastanud olen, teiste neidude arvates oli kah, no mingid tunnelid ja no see vaesus seal külas praegu jne. Jah, kindlasti, aga tunnelid ja see säilinud traditisooniline eluviis külas olid ikkagi jube lahedad. Tulime tagasi, sõime ja jätkasime õlle juures arutelu maailma üle koos Marianne’iga.

27. jaanuaril käisime mööda Pingyaod ringi kolmekesi. Üldiselt maksab enamust vaatamisväärsusi sisaldav pilet 120yuani, mis on aga suht kallis arvestades, et tegelikult ei ole nii palju vaadata. Linnamüüril olid pooled ülesminemiskohad valveta ja lahti, nii et läksime brittide eeskujul ühest nendest üles ja kõndisime müüri peal linnale ringi peale, kena täitsa. Pärast linnas ringi jalutades ei olnud ülejäänud vaatamisväärsetes kohtades samuti mitte üksikpileteid, ainult see 120yuanine kõike hõlmv pilet, aga kuna müüril juba käidud, mis neist kõige huvitavam, siis ei hakanud me seda ka ostma. Jalutasime siis niisama mööda linna ringi ja tegelesime veidi kauplemisega. Kui külalistemaja perenaine kuulis kui hea hinna neiud mingitele asjadele välja olid kaubelnud, siis oldi ikka väga üllatunud. Muu vanavara hulgas müüdi ka hulgaliselt mõõku ja tääke jmt, erinevalt Song shanist ja muudest taolistest olid osad neist isegi täitsa ehtsad mõõgad. Ei olnud mul eelarves ette nähtud sellist kulutust, nii et ei ostnud sealt midagi, aga kiusatus oli suur. Järgnes veel üks kena õhtupoolik külalistemajas. Muu hulgas sain vahepeal vastuse Poolast, nii et nüüd on juba üsna kindel, et me lähme praktiliselt kohe kui ma Eestisse tagasi saan juulis, huntidega Grünwaldi.

Mina juba oktoobris kirjutasin LPsse ja sain sealt ka vastukaja nagu ma enamusele rääkinud olen. Kõik seal külalistemajas kohatud seljakotiga reisijad lasid ringi viimase LPga ja neil oli ka midagi öelda, nii et teisipäeva õhtul hakkas aktiivne kirjade kirjutamine sinna. Marianne oli tulnud Datongist ning seetõttu liikus nii meile kui brittidele vastupidises suunas. Tema kogemused Datongis olid aga sellised, et nii meie kui britid otsustasime selle vahele jätta – põhipõhjuseks see, et kõik vähegi normaalse hinnaga ööbimiskohad kinni pandud ja pooleks päevaks sinna pole väga mõtet minna. Hetkel istume bussis teel Taiyuani poole, seal oleme 2 päeva ning siis 30. jaanuaril peaksin lõpuks Pekingisse jõudma omadega :D.

Xi’an

2010-01-24T16:29:00.000+02:00

Xi’an, endise nimega Chang’an, on enamuse Hiina ajaloo jooksul pealinn olnud. Alates aegade algusest kuni Song dünastiani, Peking tuli hiljem. Siin, Kollase jõe kallastel, sai Hiina tsivilisatsioon alguse. Seetõttu on siin ka väga palju ajalugu ja väga palju, mida vaadata. Põhimõtteliselt võiks vist igas kohas, kus labidas maasse lüüa, midagi huvitavat leida. Peatus Xi’anis – 5 päeva.
Jõudsime siia 20. Jaanuari pärastlõunal. Tuleme bussijaamast välja ja üritame taksot leida, aga kuigi vabasid taksosid jagub, ei ole mitte keegi huvitatud meie peale korjamisest, peale pikka otsimist lõpuks leiame ühe, kes meid peale võtab. Panime asjad hostelis maha ja linna uudistama. Alustasime suurest muslimi kvartalist, kus on kõige rohkem säilinud traditsioonilist arhitektuuri ja tänavatevõrgustikku. Pooltel tänavatel on seal söögiputkad ja muud müügiputkad ja midagi vanavaraturu laadset. Kondasime terve pärastlõuna seal ringi, külastasime väga hiinapärast ja suurt mošeed, ostsime paar suveniirikest ja sõime. Folk house, mida ka külastada tahtsime on vist oma uksed sulgenud. Õhtul tagasi hostelisse ja kohtusime oma toakaaslastega. Üks hiina tüüp, kes juba 2 nädalat siin „äri tegemas“ ja alguses ei teadnud, millal ta lahkub, teine on ka hiinlane ja siin reisimas, aga iga päev suudab külastada vaid ühte kohta – mõlemad parajalt kummalised, aga see „ärimees“ rohkem. Nendega kohtudes on Iral peas hijab ja me kuulame araabia muusikat, nii et nad vist arvavad, et me oleme muslimid.
21. jaanuaril alustame suhteliselt vara, 8paiku lahkume hostelist, mõlemad hiinlased veel magavad, jube kahtlane (hiinlased ju teatavasti tõusevad üldiselt 5paiku). Võtame suuna siinse kõige kuulsama vaatamisväärsuse, terrakotasõdurite, poole. Jõudnud raudteejaama juurde, kust peaks täiesti tavaline ja 7 yuani maksev buss minema hakkavad meile liginema igasugused tegelased oma absurdsete pakkumistega, näiteks üritab üks tüüp meile väita, et tema 220yuanine transapakkumine on jube odav. Peale nende kõigi „hallooo?!“-de käest põgenemist, leiame lõpuks õige bussi üles. Olgu öeldud, et kuna siin ikka tohututes hulkades turiste käib, siis enamus inimesi oskab vähemalt mõne lause inglise keelt ja kui sa ka nendega hiina keeles räägid, siis vähemalt pooled pursivad oma vigases inglise keeles edasi ja no vähemalt iga teine inimene tänaval hüüab meile „halloooo!“ (hääldada nagu kirjutatud), mil on üpris erinevaid toone ja varjundeid, enamasti küll sihuke küsiv toon ja meile üpris ebameeldiv. Sõidame siis sõdurite juurde, kus on ikka päris palju turiste, vaatamata sellele, et on tööpäev ja „hapukurgihooaeg“, viimase tõttu on ka tavaline sissepääsupilet odavam ja eksisteerib õpilasepilet, kõrghooajal seda ei ole. Suvel pole siia ilmselt mingit mõtet tulla, läbi nende masside ei näeks midagi. Sõdurid ise on küll vägevad jah ja veedame nende juures oma hea mitu tundi. Osasid alasid praegu alles kaevatakse, oleks päris huvitav kui ka sinna kaevama saaks. Teel piletiputkast muuseumi territooriumile oleme sunnitud läbima tohutu karavani suveniiriputkasid ja tõsi täitsa et meile pakkutakse nii palju terrakotamehikesi, et saaks oma armee kokku panna. Üks tüüp teatab meile „This is book!“ – no ok, ma saan aru, et nad arvavad, et kõik välismaalased on lollid, aga nii lollid et ei saa isegi aru, et tegemist on raamatuga? Välja tulles läbime samu putkasid jälle, nüüd on põhilauseteks „looka-looka, shop!“ ja „looki-looki, warrior!“, mis peaks meid nende poodi ostma kutsuma, mõni tuleb isegi varukast kinni haarama. Järgmiseks on plaanis minna Banpo neoliitilisse matriarhaalsesse külla. Seikleme mitme bussiga ja vahepeal tundub, et oleme küll ikka kuskile väga pärapõrgusse välja jõudnud, aga just siis leiame muuseumi üles. See on ka huvitav koht. Üks varasemaid Yangshao kultuuri asulaid. Ka siin veel kaevamised käivad –ei ütleks siingi mõne nädala veetmisest ära. Tagasi linna ja kõigepealt rongijaama pileteid ostma, et 25. Jaanuaril järgmisesse punkti liikuda. Peale seda algab jällegi lootusetu taksootsing, takso leiame alles kui oleme pool teest juba maha käinud ning lähme muslimi kvartalisse sööma jälle. Tagasi oma toas kuuleme, et see reisiv tegelane on suutnud selle päeva jooksul vaid Xi’ani muuseumi külastada.
22. jaanuari alustame umbes samal ajal kui eelmist päeva ning hiinlased endiselt magavad kui lahkume, ikka jube kahtlased. Me ei hakka enam üritamagi taksot saada, vaid alustame üpris pikka jalutuskäiku rongijaama poole, selline ummik on ka, et ilmselt kõige kiirem variant liikumiseks. Esimeseks punktiks, mida külastada tahame, on Han dünastia keiser Jingdi hauakompleks, kuid kuna sinna mingit ühiskondlikku transporti ei liigu, siis oleme sunnitud otsima mingi takso/auto, mida pooleks päevaks palgata. Leiame üllatavalt kiiresti naise, kes pakub 200ga autot, mis pidi minu info põhjal suht tavaline taks olema, nii et võtame ja asume teele. Autojuht on aga üpris ebameeldiv vana oma veel ebameeldivama sõbraga, kes mõlemad ka autos suitsetavad. Tee peal üritab autojuht meile selgeks teha, et 300 on kõige vähem, mis me talle maksame ja et me peaks veel teemaksud ka ise kinni maksma. Nii lollid me nüüd ka ei ole, jääme oma 200 juurde ja ütleme et enne kui rongijaamas tagasi oleme, ei saa ta üldse midagi. Samuti pakub ta et orgunnib meile 10yuani odavamad piletid, et andku me talle 140yuani, tavapilet on 80yuani. No ega ikka ei ole, 80 yuani on kõrghooajal täispilet, „hapukurgihooaja“ tudengipilet on 35yuani. Teetolle läbides, ei märka meist Iraga kumbki, et kuskil mingi raha üleandmine käiks, mingid paberilipakad küll, aga ei näe küll, et ta mingit tollimaksu maksaks. Hauakompleks on väga suur ja vt et huvitavamgi kui Qin Shi Huangdi oma. Seal on samuti oma paras hulk terrakotamehikesi, veidi väiksemad küll, aga peaaegu sama palju ning ka muid asju. Siin võiks ka kaevata . Kompleks koosneb mitmest ehitisest ja kui nende vahel liikleme, siis autojuht järgneb meile, et me jumala eest kuhugi ära ei kaoks, tundub üldse väga hädas olema sellega, et me ikka kõike näha tahame. Kui me siis autosse istume ja tagasi linna poole liiklema hakkame, ollakse üpris rahul sellega, et lõpuks minema saab. Kui rongijaamas oleme, üritatakse meile uuesti selgeks teha, et me peaks vähemalt tollimaksu eest talle 20yuani andma, kui me ütleme, et mitte ei lähe, ütleb, et no olgu 10yuani. Kui me ka seda ei anna, vaid ainult kokkulepitud 200 pole tal ikka midagi teha ja laseb meid tulema. Hiinas ikka tegelikult kehtib reegel, et kui on juba kokkulepe, siis sellest ei taganeta, aga nad ikka arvavad, et kõik välismaalased on nii kergesti petetavad, et võib neilt vabalt rohkem välja nõuda. Algselt oli plaanis peale seda veel ühte Ming dünastia aegset hauda vaatama minna, aga neist autojuhtidest ikka piisavalt kõrini, et ei tee seda ning läheme hoopis daoistlikku 8 Surematu templit otsima. Kuigi see üpris kaugel on, asume mööda linnamüüri jala minema, et mitte ühtegi taksojuhti too päev enam näha. Leiame üles ka, kui juba arvame, et oleme valesse kohta läinud. Kena koht, tohutult ilusad puunikerdused, aga piltide tegemine keelatud hoonetes sees, nii et neist nikerdustest pilte pole näidata. Peale seda lähme läbi templi ees oleva vanavaraturu, kus ka iga müüja meile hõikab „Hallooo! How much?“ Sealt siis vaikselt hosteli poole tammuma. Hostelis on kõik seinad külastajate poolt tervitusi ja muud taolist täis kirjutatud. Kui siin õhtust sööme, leian Ira selja taguselt seinalt meile väga tuttava lause: „LOOKA-LOOKA, I give you very cheap price!“ Meie toakaaslased tunduvad küll ainult hostelis viibivat, kas toas või internetis siis. Jube kahtlased ikka. „Ärimees“ avaldab soovi meiega järgmisel päeval muuseumitesse kaasa tulla – no ega ikka ei arva küll nii.
Tõuseme siis hommikul vara üles, aga too päev on tüübil pandud isegi äratuskell ja nähes, et me juba liigutame, ajab end ka üles ja palub end oodata. Väidame, et saame sõbraga kokku ja põgeneme. Kuna ei leia õiget bussipeatust üles, hakkame Xi’ani muuseumi poole jalutama. Muuseumil pole väga viga, seal paikneb ka väike Metsiku Hane pagood. Kui muuseumist välja saame, on Ira nägu juba roheline – tal sellest parajalt kõrini ja ei taha enam ühtegi savikuju näha. Küsib mult, et kuhu me järgmiseks lähme, ning vastuse peale, et Shaanxi muuseumi, mis peaks suuremgi olema, muutub nägu veel rohelisemaks. No ma hoiatasin teda, et ta peab minuga palju muuseume välja kannatama ja tuleb ikkagi kaasa, sest ega ta hostelis istuda ka ei kavatse. Peale järjekordset pikka jalutuskäiku oleme siis muuseumi juures, kus vaatamata sellele, et pilet on tasuta, on tohutu piletijärjekord. Aknani jõudes saame aru miks, iga inimene on sunnitud oma isikutunnistuse koodi kirja panema. Sellest passimisest juba üpris kõrini, läbindame selle päris suure muuseumi veidi kiiremini kui eelmise. Lähme vaatame veel üle suure Metsiku Hane pagoodi ja võtame takso, et tagasi hostelisse minna. Alles taksoga sõites saab Ira aru, kui palju me kõndisime, no nii peaaegu 10km. Lähme käime jälle oma lemmikkvartalis söömas ning tuleme tagasi ja joome tiba õlut – osalt niisama, et tore on ja laupäev on ja teisalt, et meie toakaaslased magama läheksid enne kui me tuppa tagasi jõuame. Üheks ööks on lisandunud ka üks hiinlanna, aga tema tõesti ainult magab seal.
Täna, pühapäeval, 24. Jaanuaril plaanime alguses seda hauakompleksi vaatama minna, kuhu reedel ei jõudnud, aga selgub, et see on kaugemal kui arvasime, nii 3 tunni tee, et ei hakka sinna minema, teeme vaiksema päeva. Magame veidi kauem ja lähme hoopis Huaqingi kuumaveeallikte peale ehitatud paleed külastama, mis Tang dünastia ajal oli tähtsamgi kui Xi’anis asuv keisripalee. Kõige rohkem räägitakse sellest kohast seoses keiser Xuan Zongi ja Yang Guifega. Ilm on tõsiselt ilus ja aprillikuine ja lihtsalt naudime kevadet ja täitsa ilusat kohta. Paljud siinkandis olevad huvitavad kohad jäid küll külastamata, aga see annab põhjust üritada kunagi tagasi tulla. Homme hilishommikul asume aga rongiga Shanxi provintsi Pingyao poole teele. Rongisõit peaks kestma 10 tundi ja oleme jälle selle kõige odavama versiooni kõva istme kupees, nii et tõotab „huvitav“ tulla.

Luoyang

2010-01-22T01:02:00.001+02:00

Jälle istun bussis, see kord Luoyangist Xi’ani poole. Ikka põllud, puuviljakasvatused, kaevandused ja ilmselgelt väga vaesed külad. Noh põlde ja kasvandusi muidugi sellistes kohtades, kus tõus liiga järsk selleks pole. Neile nõlvadele on isegi üritatud puid istutada, et pinnast kinni hoida. Maastik on küll eestlase jaoks huvitav. Mõne põllu peal on kuskil keset põldu lihtsalt mingi steel vmt asi, mis näeb kahtlaselt hauakivi moodi välja. Oi, ja mäed. Kui ma ei eksi, siis on tegemist Hua shaniga, kuhu oli algselt plaanis ka ronima minna, aga ajapuudusel ja aastaaega arvestades jäi välja.
Luoyangi jõudsime 16.jaanuari hilisõhtul ja sättisime end neljaks ööks kuuesesse tuppa hotelli sisse. Järgmine päev magasime hommikul kaua ja siis linna peale. Hommikusöök ja Luoyangi muuseumisse, mis aga oli suletud – no tore küll. Plaanis järgmine punkt oli samuti muuseum, Zhou dünastia aegsete matuste oma, mis peaks mulle ju väga kasulik olema ja tõesti lootsin sealt midagi oma lõputööks leida. Kohalejõudes suutsime meie aga ainult vanavara turu leida, kus ilmselgelt oli ka arheoloogilisi leide mind huvitavast ajast müügil ja päris palju, üpris kurb vaatepilt selles mõttes. Sain sealt ühe raamatu nende nefriitesemete kohta, mis mind peamiselt huvitavad ja mida seal turul ka hulgaliselt müüdi. Aina paremaks läks eksole. Järgmiseks siis vanalinna või mis sellest alles on. Seal üritasime külastada taoistlikku templit, mis samuti ebaõnnestus templi kinniolemise tõttu. Aina edukamaks läheb. Jalutame siis niisama mööda vanalinna ringi ja sööme turul kohalikke snäkke. Olles hotelli tagasi jõudnud avastame, et meile on lisandunud kaks prantsuse tüdrukut, kes õpivad Shenyangis aeronautikat, nii et peaaegu naabrid ju.
18. jaanuaril hakkame jälle vara peale ja suundume Longmeni budistlike koobaste poole. Koopad uuristati budistlike munkade poolt alates Põhja-Wei dünastiast kuni Song dünastiani, kõige aktiivsem oli tegevus Tang dünastia ajal. Piletihind seal on jälle tõusnud võrreldes viimase infoga, nii et tegemist on kena, kuid üpris kalli jalutuskäiguga. Henani provints ikka oskab turistidelt raha küsida. Las muidu räägivad pildid Longmenist, siinkohal on nad küll rohkem väärt kui tuhat sõna. Tagasiteel linna tahtsime külastada ka ühte budistlikku templit, aga ei suutnud seda leida – esimene selline juhtum. Aga no Luoyangil tundubki midagi meie tulemise vastu olevat. Lähme siis jälle vanalinna sööma ja sealt siis hotelli, kust leiame eest peale prantuse tüdrukute (kes ka Longmenis käisid ja meist hiljem lahkusid, aga meist varem ka tagasi said) ka ühe poisi Malaisiast. Väike õhtune taiji (hakkasin Irale michuani õpetama) ja tants.
19. jaanuari alustame külastusega Valge Hobuse templisse, mis peaks väidetavalt olema esimene budistlik tempel Hiinas ja kus hoitakse Xuan Zhongi poolt Indiast toodud suutraid, mis pmst panid aluse Hiina budismile. Alguses paistab tempel nagu iga teine, pileteid müüv mungariietuses tüüp on aga isegi ebaviisakam kui keskmine hiinlane ja see on juba suur „saavutus“. Viimases hoovis, kuhu läheme kohtame, aga vastandile Hiina standardiseeritud templitele ühte suurt India stiilis templit, mida alguses vanaks peame, aga hiljem selgub, et valmis alles 2009. Kui kellelegi pole veel kohale jõudnud (võib-olla ma pole piisavalt pilte üles saanud), siis Hiina templid on kõik ühesuguse ülesehituse ja struktuuriga – enamus tänapäevaks säilinud hoonetest pärinevad ajast kui templiehituses olid juba kindlad reeglid, nii et hoonetest pole küll aru saada, kas tegemist on konfutsianistliku, taoistliku või budistliku templiga. Peale Valge Hobuse templit üritame minna Iidsete Haudade muuseumisse, aga mis te arvate, kas see oli spetsiaalselt meie tulekuks kinni pandud või mitte? Ja veel enamus kõnniteid oli ka meie sealviibimise ajaks üles võetud, tõsine hapukurgihooaeg hetkel ikka siinkandis. Lõpetame päeva järjekordselt vanalinnas, kõigepealt tavalisel turul ja siis ööturul, mis on tegelikult lihtsalt päevase turu jätk, ainult et rohkem toidsuputkasid ja vähem igasugust pudi-padi. Siinsetel muslimitel on isegi täitsa normaalset sashlõkki – enamus Hiinas müüdavast varda otsas lihast (ja seda on palju) on ikka väga miniatuurne nii et selleks, et kõhtu natukenegi täita, peab üpris mitu varrast ostma.
Nii palju siis Luoyangist. Kena linn tegelikult, ainult et jube saastatud, aga pole midagi, bussi aknast on juba näha, et Xi’an on tunduvalt hullem :P.

Song shan

2010-01-17T13:00:00.000+02:00

Song shan on 5 tähtsa Hiina mäe hulgas see keskmine, maad tähistav ja tähtsaim. Põhiline põhjus aga miks teda üldiselt külastakse, on mäel asuv Shaolini tempel, kus väidetavalt sai alguse kung fu. See ka põhipõhjuseks, miks mina selle oma plaanidesse sisse võtsin. Räägitakse küll, et rohkem turismile kui budismile orienteeritud, aga lootsin, et nagu enamus kohtadega, on hetkel talvehooaeg ja inimesi vähem.
16. jaanuari hommikul tõusime vara ja asusime Zhengzhoust Dengfengi poole teele. Kõigepealt organiseerisime endale bussijaamas pooleks päevaks auto koos autojuhiga. Esimeseks peatuseks Guanxin Tai observatoorium – Hiina kõige varasem teadaolev observatoorium, kus suudeti juba 13. Sajandil mõõta aasta pikkus vaid 29sekundilise veaga. Täitsa kena koht ja mälestusmärk observatooriumile meenutab kangesti hoopis mesoameerika püramiide.
Teiseks peatuseks sai Zhongyue tempel, Song shani jalamil tegutsev üpriski suur taoistlik tempel. Turistide massist, kes Shaolini kokku kogunevad jõuab siia üpris väike osa ja ka meie nägime peale enda väid üksikuid külastajaid, kohtasime aga üpris mitmeid munki, kellest ühega saime jutule. Jutustasime temaga ja siis mingi hetk ütles ta, et neil on lõunaaeg, et ta peab sööma minema ja küsis, kas me söönud oleme, mida me ei olnud. Uurinud veidi maad, viis ta meid siis nende „sööklasse“, kus koos munkadega taimetoitu sõime, mis oli tegelikult üllatavalt maitsev. Koos nimetatud mungaga pildid tehtud, koitis meile, et meie auto ootab meid juba kauem kui lubasime templis veeta, lõpuni me templi vaatamisega ei jõudnudki. Lahkudes kinkis see munk meile mingid enda kirjutatud paberid, ma ei ole päris kindel, mis sinna kirjutatud on, pean veel veidi tõlkima. Ütlesime talle, et tuleme võimaluse korral tagasi, mida ta küll ilmselt ei uskunud.
Edasi hakkasime kuulsa Shaolini templi poole liikuma. Tee peal üritas autojuht meile selgeks teha, et me peaksime külastama paari kohta, mis olime kavast välja jätnud, kuna tahtsime Song shaniga ühe päevaga hakkama saada. Õige oleks neid külastada ja ööseks sinna jääda ja siis terve järgmine päev Shaolini territooriumil veeta. Vahepeal käis meil küll läbi mõte, et käime sel 16. Jaanuaril Shaolinis ära ja lähme ikkagi ööseks Luoyangi (ööbimised tunduvalt odavamad, isegi koos transaga), aga tol hetkel jäime oma algse plaani juurde. Jõudsime siis templisse kohale ja saime juba uksel aru, et sel paigal ei ole budismiga küll mingit pistmist enam pikka aega, turiste oli ka piisavalt. Käisime läbi mingi väiksema templi, aga järgmist 100 yuani peatempli külastamise eest enam välja ei hakanud käima kuna olime juba ostnud 100yuanise pileti, millega peaks kõikjale saama (yeah, right) ja saime aru, et midagi väga huvitavat seal ei ole. Käisime veel veidi ringi, nt uurisin neil seal kohapeal valmistatavaid mto-sid (mõõga taoline objekt). Kui ma küsisin, et kas neil päris mõõku ei ole, siis teatati mulle, et aga need ju ongi päris – jajah, ja mina olen kosmonaut vmt. Vaatasime ära ka pooletunnise „performance troup“ show – ei olnud väga eriline, no vormis poisid on, aga mittemingit vau-d seal küll ei olnud ja no see „performance troup“, kes mööda maailma käib on pigem seltskond superstaare, mitte munki.
Ilm oli kena ja saime Shaolini templiga kiiresti hakkama, seetõttu otsustasime kohe Zhongyue templisse tagasi minna ja järgmine päev mitte tagasi tulla. Ma oleksin sinna vabalt võinud nädalaks kuni kuuks jääda ja lihtsalt seda rahu ja tõesti mingit pühaduse tunnet nautida. Kohtasime jälle endale juba tuttavat munka, kes oli küll üllatunud meid nähes ning vaatasime templi lõpuni. Enne me just Iraga omavahel arutasime kui me Shaolini templis suurt silti „internet“ nägime, et neil taoistlikel munkadel ju ei ole ei telefone ega internetti, kuid siis mingi hetk tõmbes meie munk taskust päris uhke telefoni välja. Siis õnnestus meil ka veel mingit nende tseremooniat jälgida, kus nad laulsid ja lugesid mingit teksti paari instrumendi toel ja ka palvetasid samal ajal. See asi nägi rohkem loitsu kui palve või mantra moodi välja. Peale tseremooniat tüürisime vaikselt vesteldes värava poole ja lahkusime tibakese enne päikeseloojangut. Kui kunagi võimalust tuleb, siis sinna tahaksin ma küll tagasi minna.
Õhtul istusime „tunne kodumaad“ tüüpi bussi peale ja sõitsime Luoyangi poole. Song shan ise oli küll väga ilus ja see taoistlik tempel tohutult meeldiv ja huvitav, kuid Shaolini templi pärast sinna küll mõtet ronida pole.

Zhengzhou

2010-01-17T12:59:00.000+02:00

Jälle istun bussis ja kirjutan. Hetkel alles sõidan Zhengzhou poole. Siin on ka tee ääres ainult põllud, aga siin on juba pooled kaetud kasvuhoonete taoliste ehitistega, et ilmselt toimub ka praegu mingi asja kasvatamine.
15.jaanuar
Zhengzhou on Henani provintsi pealinn. Ajalugu on tal ka juba päris pikk, Shang dünastiast alates, ainult et Jaapanlased suutsid siin kõik väga maatasa teha. Nii et säilinud on vaid üks märkimisväärne tempel, provintsi ajaloomuuseum on aga see-eest märkimisväärne. Sai seal oma hea mitu tundi veedetud: ajalugu algab Shang dünstiaga ja lõpeb Põhja-Song dünastiaga, nii et kõik on huvitav. Lisaks oli ka kontsert vanade ja/või traditsiooniliste hiina pillidega, täitsa huvitav oli. Lõunasöök oli ka suhteliselt lootusetu kuna teenindus oli nullilähedane. Üritasime peale seda veel taksot leida ja sinna templisse jõuda, aga söögikoha teenindajate ja taksojuhtide, kes meid mitte peale ei tahtnud võtta, koostööl me sinna ei jõudnud. Vaatasime küll üle seal kõrval olevad Shang dünastia aegse linnamüüri jäänused, aga ega seal ausaltöeldes midagi väga vaadata polnud. Tuur kohalikule turule peale ja seal veidi süüa õhtusöögiks. See turg tundub siin linnas ainuke tõsiselt hiinapärane asi olevat. Üle ühe päeva siin midagi vaadata polegi nii et hommikul vara Song shani poole.

Kaifeng..

2010-01-17T12:50:00.001+02:00

…on lihtsalt nii lahe koht!
Enne kui reisile asusime, siis kõik, kes kuulsid, et Põhja-Hiinasse seiklema plaanin minna, teatasid mulle, et ei ole üldse hea idee, talvel tuleb ikka Lõuna-Hiinasse minna. Üks meie õpetajatest palus mul siis rääkida, kuhu ma täpselt minna kavatsen, Kaifengi peale teatati mulle, et aga seal ei ole ju midagi vaadata. No enam rohkem mööda ei anna küll panna. Ja no nagu Dalianis oleks midagigi peale mere, mida vaadata oleks?
Kaifeng on tegelikult üsna vana linn juba. Esimesed asustuse märgid piirkonnast on leitud Shang dünastia ajast, 1000 a eKr. Linna tippaeg langeb kokku Hiina tippajaga enamuse (vähemalt hiinlastest) ajaloolaste arust, Song dünastia aega. 10.-12. sajandil oli Kaifeng kogu Hiina poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus. Tänapäevaks on ta om tähtsuse kaotanud ja Hiina linnade nimistus alles 36. kohal, mis kohalike arust on ikka väga halb koht. Siiamaani külastatud Hiina linnade nimistus on ta minu jaoks aga vist esimesel kohal. Tõsi, on näha, et inimesed elavad ikka meie jaoks juba ettekujutamatult halbades tingimustes, aga seda on minu meelest igas Hiina linnas.
Kaifengi kesklinn mahub kõik üpris hästi säilinud linnamüüri sisse ära, kõik vaatamisväärsused on jalutamiskaugusel üksteisest (vähemalt minu jaoks). Tänu oma suhtelisele vaesusele on Kaifeng pääsenud väga hulgalistest uuendustest, mille käigus vanu maju maha tõmmatakse ja kõrghooneid asemele ehitatakse. Alles on palju traditsioonilises stiilis hooneid ja väikeseid tänavaid. Ühtegi teist välismaalast me ei kohanud. Kohalikud räägivad siin enamasti Henani murrakut, millest meie ikka peaaegu üldse aru ei saanud, õnneks oskavad aga enamus inimesi ka mandarini.
Jõudsime Kaifengi 13. Jaanuari pärastlõunal, seadsime end hotellis sisse ja üritasime veel enne sulgemist linna esindusparki jõuda, mis aga meie nina all, kell 6 kinni pandi, et praegu on talv ja kõik kohad vähem aega lahti. Selle pargi kõrval olevas tiigis aga tegutsesid kohalikud „pähklid“ – käisid jääaugus suplemas ning peale seda väike sörk ja kõhulihased ainult uikarites mingil metallist konstruil. See oli küll päris soe õhtupoolik, aga piisavalt pähklid. Kuna kõik kohad kinni olid, siis jalutasime niisama mööda linna ringi ja nautisime õhustikku. Kuskilt pagariärist ostsime mõned saiakesed. Siis aga jõudsime öö-turule, mis väga õnnelikult asub kohe meie hotelli kõrval. Ikka tõsine melu käib seal. Kõige keskel on suur plats kõige söödava-joodavaga ning selle ümber siis laiub igas suunas kõiksugu muu kauba müük. Alustuseks võtsime muslimitelt Kaifengi traditsioonilist burgerilaadset leiba lambaliha ja tšilliga – väga hea, seda võiks ka Dalianis saada olla. Sinna juurde siis igasuguseid snäkke. Snäkkide hulka võtsin mina aga ühe varda putukatega – no proovime ära üks kord elus, mis see on. Pilte tegin ka sellest, kuidas me neid putukaid sõime. Ei olnudki nii hull, maitses umbes nii nagu ma arvasin, et võiks maitseda. Neid ma sõin isegi 2 tk ära. Aga näiteks mingi looma südamekesed varda otsas, mida Ira võttis, ma ei kippunud proovima. Veel pakuti ka lambasilmi varda otsas, selle järgi ei tekkinud meil kummalgi igatsust. Alla loputasime selle õhtusöögi samuti kohaliku joogiga: karamellis pirn tees – ka väga hea.
Järgmisel päeval alustasime vara. Kõigepealt sõime hotellis hommikusööki, mis meil hinna sees ilusti oli. Esimeseks vaatamisväärsuseks Kaifengi muuseum, mis ei olnud väga märkimisväärne. Järgmiseks plaanis külastada ühte taoistlikku templit, millele ka meile ilusti pilet müüdi, aga väravast sissesaanud, selgus, et templit renoveeritakse ja ei olnud seal midagi vaadata eriti, pigem vaadati meile. Kuna pileti juba ostsime, siis otsustasime ringi peale teha, kõik 30 töömeest, aga käisid meil järgi sel ajal, üpris ebameeldiv. Järgmiseks läksime aga kohalikku töötavasse budistlikku templisse, mis oli tõsiselt ilus ja rahulik, kui välja arvata üks tüüp, kes üritas end meile giidiks parseldada. Üks munk kinkis meile ka kaardid Amitabha ja Sakyamuni Buddhadega. Väga meeldiv koht. Seejärel asusime otsima kohalikku mošeed, mis asus hiinapärases templis. Väga kummaline, muidu kõik hooned nagu mõned konfutsianistlikus templis, aga maalingute asemel araabiakeelsed tekstid. Kohalikud muslimid enamasti kuuluvad hui vähemusrahvusesse (no on ikka nimi rahvusel eksole). Alguse sai see rahvus tänu siiditeele. Hiinasse tulnud islamimaade ärimehed võtsid siin endale hiina naised ja siis nende järeltulijad, kes enamasti on üpris hiinapärase välimusega, kuid islami usku, ongi hui rahvus. Kaifengis valitseb aga täielik usuvabadus ja järgmiseks peatuseks oligi Jeesuse Südame kirik, samuti toimiv kusjuures. Veel üks budistlik tempel: tegin pilte ja siis hakkas üks munk mulle midagi seletama kümnest yuanist. Templisse sissepääsu eest raha ei küsitud ja mitmes templis oli pildistamine keelatud, nii et alguses mõtlesin, et tahab raha selle eest, et ma pildistan seal. Pärast, kui mul peale raha andmist nimi kirja kästi panna, sain aru küll, et see oli selle jaoks, et nad mu eest palvetaksid. Noh, ei saa ju kahjuks tulla ja mul polnud kahju seda raha neile anda ka. Seal käidud asusime teele Raudse pagooda pargi poole, mis praktiliselt kesklinna teises otsas, lootusega tee pealt mõni koht, kus süüa, leida. Leidsime. Restoranist välja astudes vaatasime üle tee ja nägime kahtlaselt mošee välimusega hoonet. Peale oli sellele ka hiina keeles mošee kirjutatud, aga sellena see kohemitte ei toiminud. Kummaline – toimiv mošee asub konfutsianistlikus hoones ja mošeevälimusega hoones on autoparandus vmt. Raudse pagooda pargis aga nautisime lihtsalt kevadet ja jalutasime rahulikult lähemale kaks tundi ringi. Ronisime ka nimetatud torni tippu, mille trepi astmed olid üpris kõrged, lagi aga väga madal, mis ei teinud ronimist mitte lihtsaks. Selle lõpuks olid jalad aga juba parajalt väsinud, nii et otsustasime minna ainsasse kohta, kus meie teadmist mööda kohvi ja jäätist saada võiks, ehk siis McDonaldsisse (esimene kord Hiinas ja eee kolmas kord elus?). Päeva viimaseks suuremaks vaatamisväärsuseks jäi kohalik Gildihoone, mille asutasid Shanxi ja Shaanxi provintside kaupmehed Qing dünastia ajal. Päris vägev ehitis, eriti rikkalike kaunistustega (see tähendab, isegi rikkalikematega kui eelnevalt külastatud templid). Veidi hiljem külastasime jälle öö-turgu, kus proovisime Kaifengi kõige traditsioonilisemat rooga, nn „mandliteed“, mis oli rohkem küll mitte veel päris tardunud tarretise moodi väga magus magustoit. Hea küll, aga mina kõike ei suutnud ära süüa, liiga magusaks läks. Mimicule oleks see kindlasti väga meeldinud.
Kuna see park, mida esimesel õhtul üritasime külastada, oli siiamaani vaatamata ja üks taksojuht väitis meile, et see on ainus vaatamisväärne koht Kaifengis (no kohemitte ei nõustu), siis 15. Jaanuari hommikul peale hommikusööki läksime veel seda Draakoni parki ja pagoodat vaatama. Nii palju kui ma aru sain, siis tegemist on kunagise keisripere (või no tegelikult printsi, 4 küünisega draakon) eluasemega. Täna olid seal aga veel ka mingid pidustused, nii et olid kostüümides showd ja muu tilu-lilu. Kõik kohad mingeid kahtlaseid täispuhutud kujukesi täis. Väga jube kitš. Ja siis oli hulgaliselt hiinlasi nende kujukeste jmt poole palvetamas, meile jäi selle mõte arusaamatuks. Ainus mõte, mis mina suudaksin sellele anda, oleks see, et austatakse Hiina vana ajalugu ja keisririigi aega, aga ma väga kahtlen, et hiinlased seda nii mõtlevad ja kui ka mõtleks, oleks praegune valitsus selle ju ammu ära keelanud. Igatahes, see park oleks võinud täitsa vaatamata jääda meie poolest.

Taishan ja hiinlased

2010-01-17T12:34:00.002+02:00

Kirjutan teile Taianist Kaifengi poole liikuvast bussist. Väljas on täielik kevad meie mõistes. Lund pole kuskil näha, vaid sadade kilomeetrite kaupa põlde – noh, millestki peab ju kogu selle rahvamassi siin ära toitma. Kus mingid majad paistavad on näha ka karjuseid käputäie lambaste või kitsedega põldude peal (ikka piisavalt külm on, et praegu seal midagi ei kasvatata). Selleks ajaks loomulikult kui see siin üles saab, olen ma ammu kuskil mujal, loodetavasti Kaifengis. Alguses oli plaan küll Jinani tagasi minna ja seal muuseume külastada, aga meie lühikesest sealviibimisest jäi nii halb maik suhu, et kumbki ei kippunud sinna tagasi.
12. jaanuari hommikul sõitsime bussiga Qufust Taiani, kuhu jõudsime veidi enne kümmet, et külastada Hiina kõige-kõigemat mäge Taishani. Algne plaan oli kogu see 7000 astet Taishani tippu oma jalgadel üles ronida, siis päikeseloojangut vaadata ning peale seda motelli maanduda, õhtust süüa ja magama kobida, et jälle päikesetõusuks üles tõusta. Alustuseks ütleksin kohe ära, et kuna oli plaanis mäe otsas ööbida, siis pidime koos oma kottidega ronima. Ma pakuksin, et minu seljakott kaalus kuskil 25kg kanti (umbes pool minu isiklikust kaalust).
Alustasime Dai templi läbimisega nagu traditsioonidele kohane. Dai templist mäe sissepääsuni on umbes 2km ja kõik ülesmäge. Selleks ajaks kui mäe sissepääsuni jõudsime oli nahk juba nii märg, et eemaldasin ühe kihi oma rõivastusest. Selline ilus kevadine ilm ka mäe all, et hakkas juba tunduma, et sai liiga palju riideid kaasa tassitud. Esimesed 1000 astet läksid meil nõnda kergesti, et mõtlesime, mis 4st kuni 7st tunnist räägitakse ja enamasti jäetakse ju kotid mäe jalamile, et siis peaks veel kergem olema. Kuskil 3000 juures aga alustasid mu põlved seletamisega, et neile juba treppidest aitab ja minu edasine liikumine muutus väga vaevaliseks. Nii et ma pean ausalt üles tunnistama, et ei roninud oma jalgadel tippu välja. Ronisime Keskmise Taeva Väravani, kuhu on tibake alla 4000 astme ja sealt võtsime tõstuki tippu. Tipus oli aga juba päris külm – rääkimata tunduvalt madalamast temperatuurist, siis ka tuul päris korralik, millega õnneks olime arvestanud ja see suur hunnik riideid kulus täitsa ära. Hakkasime öömaja otsima – minul oli jälle LPst välja otsitud, mis peaks meile sobivaim olema, aga ei suutnud seda kuidagi üles leida, nii et hakkasime ettejuhtuvaid “motelle” vaatama. Esimeses oli selline virtsahais, et sinna polnud eriti võimalik sissegi minna, teises polnud mingisugust dushi ja ka kemmerg oli kehv. Läksime lõunat sööma, et siis täis kõhuga äkki oleme edukamad. Lõuna ajal aga võtsime vastu otsuse, et lähme parem Taiani tagasi ja maandume kuskil viisakamas kohas. Kuna päikeseloojanguni jäänud üpris vähe aega ja põlved enam ronimisest midagi ei arvanud, siis võtsime ka tipust alla minemiseks tõstuki ning KeskmiseTaeva Värava juurest bussi, mis meid alla Taiani viis. Päikeseloojangut jälgisime tõstuki ja bussi aknast – variant ikkagi loojangut tippu vaatama jääda sel juhul polnud, kuna tõstukid lõpetasid just veidi enne seda töö.
Taianis seadsime end sisse üpris äsja avatud Taishan YHAsse. Tänu minu Qufus ostetud liikmekaardile saime kahese toa normaalse 168yuani asemel 118ga ning kui konditisooneer oli veidi aega töötanud oli ka tuba soe – esimene korralikult töötav konditsioneer, mida ma siiani kohanud olen Hiinas – ning soe vesi dushis täitsa olemas. Kordades parem variant kui mäe otsas ööbimine. Hommikul siis hommikusöök ja bussi peale, kus ma praegu istun ja kirjutan. Jalgadel pole tänaseks enam väga viga, aga õlad, kus peal mul see jube kott oli, on üpris hellad.
Siiamaani läbitud kohad on ühed suuremad turistide tõmbenumbrid Hiina selles osas, mis on ilmselt põhjuseks, et nii mõnedki hiinlased on vähemalt mõned fraasid inglise keeles ära õppinud. Qufu oli aga praegu ikka tühi, mis tühi ja Taishanil oli ka enamus teed võimalik üksindust nautida, turistihooajal ei pidanud ühtegi vaba astetki olema. Kuna sa ju pole õige hiinlanegi ilma Taishani külastamata, siis võib täitsa aru saada, miks ta nii täis on. Nii Qufus kui Taianis/Taishanil hüüdis vähemalt iga teine hiinlane meile mõnitava “hellooooo” ja kui me ka nendega hiina keeles rääkisime, üritati meiega ikkagi inglise keeles rääkida. Kui Qufus Ira poes midagi küsis neilt hiina keeles, siis ainult naerdi, mille peale lubas ta järgmine kord neile ilusas soravas hiina keeles teatada, mis ta neist arvab. Kõik kommeteerivad meid kõva häälega arvates, et me midagi aru ei saa, aga nad ilmselt teeks seda ka sel juhul, kui teaksid, et saame aru küll. Üldiselt oleme me venelased ka veel nende arust. Taishanil just enne selle Keskmise väravani jõudmist, kui minul olid põlved ikka väga valusad ja ma tegelesin suure pingutamisega, et sinna välja jõuda, jõudis meile järgi üks väga häälekas hiinlaste seltskond, üpris ebaviisakas ka, nii et ma teatasin neile eesti keeles, mis ma neist arvan – loomulikult arvati jälle, et tegemist on vene keelega. Ülessõites aga sattusime ühte tõstukisse kolme keskaelise hiinlasega, kes kuuldes, kust me pärit oleme hakkasid väljendama oma kurbust, et NSVLi enam ei ole – Hiina riigi sõbralik “vanem vend” ja hea vastane Ameerikale, mis on paha-paha-paha, ning no reisimine on ka nii keeruliseks tehtud, enne sai igale poole ühe viisaga ju, avaldati arvamust, et NSVLi võiks taas ühendada – me parem ei hakanud neile ütlema, mis me sellest nende nõukogude igatsusest arvame. Järgmiseks hakati meilt küsima, kas me Mao Zedongi sünnikülas oleme käinud, et ikka Taishanist palju ilusam ja huvitavam koht (no mis te ronite siis Taishanile). Kogu see nende tekst läks väga hästi kokku asjaoluga, et ühes Dai templi hoones oli näitus Mao portreedest + veel Stalini, Lenini, Engelsi ja veel kellegi (ei olnud Marx, me ei suutnud tuvastada) portreedega. Allatulles olime õnneks kahekesi tõstukis ja saime vaateid nautida. Kogu selle värgi peale tekkis suur igatsus ajas rännata ja näha, millised olid hiinlased enne kommunismi, sest no praegune keskmine hiinlane on ikka väga ebameeldiv isik, erandeid leidub, aga ilmselt ainult kõrgemalt haritud isikute hulgas. Samas, üks neist kolmest hiinlasest oli ka õpetaja, nii et…

Algus ja Qufu

2010-01-11T12:15:00.000+02:00

Kõigepealt räägiksin ära, kuidas meie reis algas. Meie lennuk Jinani jäi loomulikult Dalianist väljumisega hiljaks. Hiinlaste jaoks aga tegemist nii tavalise asjaga, et kui ka lennuk lõpuks kohale jõudis liigutati end ikka nii aeglaselt kui vähegi andis. Umbes tund aega peale plaanijärgset väljumist saime lõpuks liikuma ja jõudsime ka Jinani kohale Siis võtsime takso lennujaamast, et jõuda Qufu bussi peale - taksoarve tuli peaaegu 400 krooni (lennukipilet oli 600 midagi kandis). Kuuldes, kuhu me minna tahame üritas taksojuht meile väita, et viimane buss läheb umbestäpselt sel hetkel kui me lennujaamast liikuma hakkasime. Selle demonstreerimiseks helistas kellelegi, kes sama väitis meile valjuhääldis. Peale seda pakkus ta aga, et võib meid lahkesti Qufusse kohale sõidutada – no mis see 150kilomeetrit taksoga ära ei ole maksta. Keeldusime pakkumisest ja palusime end siiski bussijaama viia. Jinanis on aga mitu bussijaama ja alguseks viis ta meid ka veel valesse jaama – õnneks olin Lonely Planeti toel piisavalt tark ja lasin ikka õigesse viia. Bussijaamas saime probleemideta piletid ja bussini veel nii palju aegagi, et süüa jõudis enne lahkumist. Bussisõit oli aga täitsa omaette elamus. Siiamaani on mu kogemus Hiina bussidega olnud suhteliselt positiivne ja neid ei ole üle tegeliku täituvuse täis pandud, see kord aga hoopis teine lugu. Esiteks oli kogu vahekäik järidel istuvaid räpaseid hiinlasi täis ja siis kais ka veel mingi äri, millele bussijuht transateenust pakkus. Kuna sõit algas juba pimedas siis üritasin kogu aja kõrvu lahti hoida, et me oma peatust maha ei magaks. Mingi hetk siis teatas bussijuht et oleme nüüd Qufus ja kobige maha. Läksime koos mõnede hiinlastega bussilt maha ja leidsime end kuskilt linnaservast pimedalt ristmikult. Osa hiinlasi pistis kuhu öhe punuma, teised tundusid sama eksinud kui meie. Peale kümmet minutit õnnestus meil aga üks tühi takso tabada ja järgmise kümne minuti pärast olime ilusti oma hostelis.
Esimese asjana ostsin endale YHA (Youth Hostelling International) kaardi, kuna enamus kohti, kus ma ööbida kavatsen, kuuluvad sinna ja sellega saab odavamalt. Siis maksime oma väidetavalt ühikatoa eest mina 35 ja Ira 40 yuani (rõveodav), mis tegelikult on kahe voodi ja dushiruumiga korralik eraldi olev tuba. Kohtasime siin ka mingit ameeriklast, kelle vaarvanaisa või keegi muu taoline oli olnud esimene lääne arst Hiinas ja kelle vaarema oli Hiina õdede assotsiatsiooni asutaja. Ann, kellega ma Changbaishanis koos olin, oli ju ka mingi tähtis meditsiiniõde. Igatahes lõime veel õhtul kolmekesi õlleklaase kokku, et tähistada meie reisi algust ja Qufusse pärale jõudmist. Täna lõuna ajal leidsin siinsest külalisteraamatust juunist pärineva eestikeelse sissekande :D.
Täna hommikul (11.) hakkasime vaatamisväärsustega tegelema: vaatasime üle perekond Kongi elamise, templid ja surnuaia. Kõik oli küll väga ilus ja huvitav aga juttude põhjal, mis ma sellest elamisest kuulnud olen, oleksin arvanud, et ta suurem on – olevat olnud keisri perekonna järel teine perekond ikkagi enamus ajaloo vältel. Kogu küla näeb ikka väga hiinapärane välja – siin saab ikka aru, kui ebatüüpiline Hiina linn Dalian on. Siin on ka kogu linnamüür säilinud, et selles mõttes on jube lahe. Õhtul lähme teeme veel ringi linnamüürile peale ja siis hommikul Taishani poole…

Ja ongi 2010

2010-01-06T20:00:00.000+02:00

…ma nagu alles sain ju siia, ja juba ongi 2010.
No igatahes: aastavahetust veetsime Ida-Euroopa kambaga. Tüdrukud tegid kartulisalatit, et mis aastavahetus see ilma kartulisalatita on ja kuskilt võluti isegi mingi shampus (mis ei olnud küll väga hea ja korgi traat oli roostes) välja. Kuskil peale ühte hakkasime end klubi poole sättima, kuhu jõudsime kahepaiku. Meie kooli oli seal väga palju. Meie Violaga olime esimeste lahkujate seas – saime koju umbes 6paiku. Algselt oli ka plaan päikesetõusu vaatama minna, aga vähese huvi tõttu jäi see ära. Pärast kuulsime, et osad ikkagi olid läinud, aga et päikesetõusu ei olnudki: hulk inimesi seisis rannal ja vahtis itta, aga mida ei olnud, oli päike – õhk liiga läbipaistmatu, et päikesetõusu vaadata, no on ju kena Hiina kõige puhtam linn meil siin. Hiinlaste jaoks aga oli tegemist täiesti tavalise päevaga, pole selles ju midagi erilist.
4. ja 5. Jaanuaril olid meil eksamid veel, need suuremad – oi kuidas hiina keele tuupimisest kõrini sai eksamite ajaks juba. Aga nüüd on eksamid läbi ja enne 8. märtsi kooli ei ole vaja ronida! No olgu, reedel on meil veel semestri lõputseremoonia, kus jagatakse ka mingeid pisistipendiume – mul vist isegi on väike lootus midagi saada sealt.
Meie tuba aga on jubedam kui kunagi varem – enam pole vaja asju rõdulegi tõsta, et nad külmkapis oleks, lihtsalt rõduukse läheduses olemisest piisab, et nad kuskil 1*C juures oleks. Enne 4. Jaanuari eksamit olin terve öö üleval ja õppisin ja siis avastasin ühe põhjuse, miks meil siin öösiti niiivõrd külm on – radiaatorid ei tööta pool aega, kella viieks hommikul oli siin vist küll umbes 5*C ainult – no ei ole normaalne. Homme uurime, kas on võimalik tuba vahetada või midagi – paljud lähevad ju päriselt ära, et teoorias peaks olema vabu tube küll, aga eks näis, mis nad sellest arvavad.
Aga mina hakkan pühapäevast alates mööda Hiinat ringi reisima, kuskil veebruari teises pooles vast tulen siia tagasi, pea 1,5kuud peaks kokku tulema. Eks ma üritan tee pealt ka raporteerida – see kord võtan arvuti kaasa ja kui ma hakkaks üritama seda kõike ühte postitusse panna, siis tuleks romaan kokku vist. Muu hulgas käiv praegu aga juba hull juulikuu ära planeerimine, et tundub, et kui ma tagasi saan, siis saan väga kiiresti oma normaalrütmi tagasi. Sellega seoses – ega ei ole kedagi, kes gambe tellimisest huvitatud oleks? (siis kui ma tagasi saan st, kui on huvitatuid – lähenege personaalselt)
P.S. jälgige mu galeriid Nagis ka
Kallid!

Kummalised jõulud

2009-12-28T15:37:00.000+02:00

Esiteks on Hiinas jõule üldse jubevähe, mis mulle tegelikult meeldib. Ilm on meil siin küll külm, aga esimest korda lund oli näha eile (25.detsembri) hommikul, siin lihtsalt ei saja.
See nädal oli meil esmaspäeval ja kolmapäeval eksamid. Kolmapäeval oli peaaegu kõikidel eksamid ja enamasti üpris rõvedad, aga siis kooli “uusaasta” kontsert oli teisipäeval – no on ikka eriline “geniaalsus” neid niimoodi paigutada. Kooli kontserdil esinesime Aljonaga ühe tantsuga.
Neljapäeval siis aga oli meil tantsurühmaga esinemine. Kui juba see, et ma olen eestlane Hiinas, kes käib araabia tantsudes, mida õpetab venelane veel piisavalt ei oleks, siis selle trenniga esinesime me ka vene rahvatantsu “Galinkaga” – pidude korraldajamutt nõudis seda lihtsalt ja kuna ta täitsa normaalselt maksis, siis me tantsisimegi seda Galinkat. Et siis esiteks oli mul 24. Detsembril kahes kohas esinemised, mõlemas üks kõhutants ja Galinka. Teisest kohast tagasi sõites tegime ühe neiuga nalja, et nüüd peaks otse klubisse minema. Kui ma aga koju sain, olid Viola ja veel mõned just välja minemas ja saigi nendega ühinetud. Et kokkuvõttes sai umbes 18.30st 2ni tantsitud. Olin päris väsinud ja kuna reedel ka kool oli, siis sai suhteliselt vara ära tuldud (olime vist esimeste lahkujate seas Violaga, üldiselt pool instituuti vist oli seal). Algselt oli plaan ka reedel klubisse minna, aga mulle sellest ühest korrast piisas ja siis kutsusid meie hiinlastest sõbrad meid ka välja sööma. Väga tore söömaaeg oli.

Täna läksime hommikul ujuma. Selles hotellis, kus meie tantsutrennid on, on ka väike bassein ja jõusaal – kuhugi väga suurde ja avalikku ujulasse ma siin kohemitte ei kipuks. Olime miskine tunnikese seal olnud, siis hakkas ühte basseini otsa hiinlastest mehi kogunema, et näe välismaa tüdrukud ujuvad ja lihtsalt passisid meid. Oleksime muidu veel pool tundi olnud, aga siis 10 minutit kannatasime välja ja tulime tulema. Peale seda tantsutrenn. Peale tantsutrenni aga sööma mingisse huvitavasse Jaapani restorani. Maksime kahe peale kõva 75 krooni söömaaja eest, mis oli vist maitsvamaid siin üldse. No tegelikult leidus seal kallimaid asju küll, aga no hiina restoranides on see üldiselt kallimate roogade hind.

Ilusaid põhi kõigile!

Postindusest ja indialastest ja haiglatest.

2009-12-17T17:43:00.001+02:00

Juba kuukese tagasi pani ema paki Eestist teele, pidi kuu aega võtma. Meil siin käib asi üldiselt nii, et pakid lähevad kontorisse ja siis on seina peal nimekiri, kellele on pakk tulnud. Umbes nädal tagasi hakkasin iga päev kontrollimas käima, kas on tulnud minu pakk või mitte, ei kõppugi. Eile siis aga tõi mu õpetaja mulle paberilipaga, millega ma järjekordselt meie ülikooli postiteenindusse pidin minema ning lipakale oli kirjutatud, et pakk jõudis kohale 7. detsembril. Ka eelmine kord ei jõudnud minu pakk mitte kontorisse vaid sinna postiteenindusse. Läksin siis kiiremas korras postimajja, kus aga mulle mitte ei antud minu pakki, vaid anti üks paberileht ja saadeti mind sellega linna peapostkontorisse. Eino tere hommikust! Õnneks sellega aga segadused piirdusid. Peapostkontor asub keset linna ja meilt läheb siit troll otse sinna ette. Leidnud õige augu üles, andsin allkirja ja sain oma pakikese kätte. See kord ei olnudki lahti tehtud, aga pappkast ise oli veidi katki, õnneks oli ema asjad kilekotti ka pannud, nii et midagi hullu ei juhtunud. Mul on nüüd (näki)leiba, piparkooke ja korralikku shokolaadi!

Mis aga indialastesse puutub, siis neil ei ole siin mitte hea aasta. Meil oli siin neid kaks. Ühel hakkas juba sügisel vana põlvevigastus välja lööma, aga ega ta kohe arsti juurde ka ei läinud, kui juba päris hulluks läks, läks nõelravijate juurde, aga tundub, et nood tegid asja hoopis hullemaks. Lõpuks läks päris haiglasse ka, aga siis hakkas hoopis hirmutamine peale - et poisil on vähk, mida mina nagu üldse uskuda ei tahtnud, aga poisi ja ta vanemad hirmutasid hiinlased ikka korralikult ära. Sai tal haiglas ka külas käidud. Ega ei kipu küll sinna - kui ma juba Eestis arsti juurde ei kipu, siis siin ma pean tõesti otseselt suremas olema, kui ma sinna lähen. Suht must asutus ikkagi, palju inimesi ühes väikses toas. Näiteks võib haiglas sees suitsetada. Süüa sulle niisama ei anta, ostma peab ja joogivett sai ainult siis kui keegi (ehk siis antud juhul meie) sulle tõi seda. Indias aga peaks arstindus maailmatasemel olema. See tüüp ise ütles, et need kes Indias meditsiinikoolist välja kukuvad lähevadki üldiselt Venemaale või Hiinasse arstiks. Lõpptulemusena poisil vähki polnud, hoopis mingi uus ja kummaline haigus, mida ikka vaja opereerida. Panime ta eile õhtul rongi peale Pekingisse, kust ta siis Indiasse end ravima läheb. Teisel India poisil aga on vesi kopsus - mingi vorm tuberkuloosist. Et kui see vesi on välja saadud, siis paneme ka tema lennuki peale ja saadame koju, praegu ta selle veega lennata ei saa, aga nii pea kui saab, läheb ka koju. Ilmselt läheme teda ka haiglasse vaatama, aga kuna ta on kuskil praktiliselt linnast väljas nakkushaiglas võib see veel "huvitavam" kogemus tulla. No ei ole mitte hea aasta Indialaste jaoks.
Siin on neid tõbiseid üldse palju. Ka minu toakaaslane oli vahepeal haiglane ja siis käis ülevaatusel, paari lihtsa testi eest maksis veidi üle 300 eesti krooni, sest ta ei käinud selles haiglas, kus kehtib meie tervisekindlustus ja üleüldse on sealt kindlustusest jubekeeruline raha kätte saada.
Mis veel indialastesse ja arstindusse puutub, siis kuigi üldiselt on seal arstindus heal tasemel, siis on ka nõrki kohti. See tüüp, kes tuberkuloosi sai on pärit väiksest kohast ja seal ei oldud nende vaktsiinidega nii agarad kui suuremates kohtades. Jalahaige tüüp ei muretsenud, et ta teiselt haiguse saaks, kuna ta on veidi suuremast kohast ja nagu meiegi kooli ajal vaktsineeritud.

2009-12-07T22:31:00.001+02:00

Tähendab, täna kohtasin mina siin meie ülikooli esisel tänaval kaamlit, et nagu wtf? Ja ei olnud ainult mina, kes imestunud oli - teistest välistudengitest rääkimata, käisid ka hiinlased tast mööda ja näitasid näpuga ning hüüdsid "luotuo" (umbes nagu siis kui ma Dandongis olin ja kõik hiinlased must mööda käisid, näpuga näitasid ja "waiguoren" hüüdsid).
Teine imelik asi, mis viimase nädala jooksul on olnud, on see, et detsember tundub siin ananassihooaeg olevat. Ma küll ei tea ananasside kasvatamisest midagi, aga kuidagi kahtlane on.
Neist mõlemist asjast sai ka pilte üles pandud.

A, täna siis pakuti meile tasuta seagripi vaktsineerimist, et nüüd ikka juba on Hiinas piisavalt inimesi surnud sellesse, et otsustati ka välistudengeid hakata tasuta vaktsineerima (osade elualade esindajaid, nagu nt õpetajad, vaktsineeritakse nagunii). Samas aga on ka kuulda, et kaks inimest on sellesse vaktsiini surnud, nii et mina (ning enamus, keda ma tean) keeldusid sellest lahkest pakkumisest.

Mis mul eelmises postituses mainimata jäi, on see, kui külm meie tuba on: kui õues veidigi jahedam on või veidi korralikum tuul on, on kohe tuba nii külm, et istu mitme kampsuniga. Esiteks on meie aknaraamid ja uks tehtud alumiiniumist (eino tere hommikust, kes küll selle välja mõtles - no Hiinas pidi puit otsas olema, aga ka plastmass oleks parem), rääkimata suurest praost ukse all. Aga kuna ka ukse all, mis koridori viib, on pragu ja teisel pool koridori on köök, kus tihti akent lahti ka veel tehakse, siis läheb asi aina paremaks. Suuremal enamusel on toas palav: radiaator töötab korralikult ja ka konditsioneer töötab vajadusel, aga just nimme on meie konditsioneer katki. Käidi juba 3 korda parandamas, aga ega palju paremaks ei saanud.

2009-12-02T16:16:00.001+02:00

Ja ongi juba detsember. Ma olen siin juba 3 kuud olnud!

Minu vennake on nüüd ka veidi lähemal, sai just Indiasse kohale ja peaks Mumbais aasta veetma. Loodan, et talle seal meeldib.

Et ma pole ammu bloginud. Ma oma blogile ikka ligi ei saa ühegi proxyga, vennakese omale, mis wordpressis on, näiteks saan ilusti, ei tea mis kamm on.

Midagi väga olulist toimunud ei ole: 2 korda on saanud pelmeene teha klassiga, korra Pekingi ooperis käia, korra Daliani loodusloomuuseumis käia ja siinse vene keele eriala ja meie venelaste ühiskontserti külastatud (kus olid väga, em "huvitavad" kõned Vene-Hiina sõprusest). Osalesin ka Daliani expatide ajakirja korraldatud fotokonkursil, kus sain kahe pildiga näitusele ka ja siis tänu sellele käisin selle ajakirja ühel üritusel veel. Seal sain tasuta kupongi spa'sse - käisime Violaga (mina siis esimest korda elus), täitsa tore oli.

Pilte olen jooksvamalt üles pannud, kui keegi kursis ei ole.

Aga üldiselt ma siin õpin, õpin, õpin, tantsin, mängin flööti, õpin ja siis veel õpin natuke. Hiina märkidest on küll parajalt kõrini; flöödimäng täitsa edeneb; tantsimisega on jõuludeajal esinemisi tulemas - 1 koolis ja 2 mingitel jõulupidudel.
Aga ma äkki-äkki leidsin koha, kus suudetakse mu seljaga midagi teha. Ma ei ole julgenud väga massaži minna, et ei tea ju kuhu sattuda võib. Aga kui ma eelmine nädal üks päev trennis oma jalga sidusin, siis trennikaaslane tuli ütlema, et ta teab head kohta, kus tehakse korralikku massaaži odavalt. Läksime siis Aljonaga laupäeval peale trenni - tema võttis alguses terve keha massaži (60min) ja mina ainult selja ja kaela (35min), aga kui massöör korra mu selja üle oli käinud, teatas ta, et 30 minutiga ta küll midagi ära ei tee, et 60min sobib eksole. Oli aru saada, et ta teadis, mis ta tegi. Pean sinna kindlasti veel minema korduvalt, et üks kord võib ju küll odav olla, aga kokku tuleb ilmselt suhteliselt suur kulutus ja ma nagu üritaks raha kokku hoida praegu, et ikka saaks kogu vaheaja reisida.
Vaheaega tahaks tõsiselt juba - ma otsustasin, et ma siis reisin mööda Põhja-Hiinat see vaheaeg ja vast mais jõuab Yangzi'le ja Shanghaisse ka. Nüüd vaheajal kuuluvad ettevõtmisele provintsid: Shandong, Hebei, Henan, Shaanxi ja Shanxi ning muidugi Peking, milleks mul peab veel piisavalt raha jääma, et lõputöö jaoks materjale koguda. Täpsemalt vast kirjutan reisilt, see kord võtan arvuti kaasa ja üritan jooksvalt raporteerida, sest kui ma hakkaks pärast takkajärge 1,5 kuust reisi kirjeldama, läheks keeruliseks, rääkimata sellest, et minu 8GB mälukaartidest jääb väheseks ju.

Kallid,
A.

Oktoobri reisist

2009-10-12T11:18:00.000+03:00

Taijiquanis vist jään käima, see 24osalise vormi ära õppimine ei saa ju kahju teha. Tantsimine on kahtlasem, see on rohkem aeroobika moodi, äkki peaks ise midagi alustama, oleks asjalikum?
Reedel 25. septembril oli meil esimene ühispidu klassiga, kõigepealt käisime söömas, siis joomas, päris tore oli.

Aga nüüd raporti juurde, mida ma lubanud olen:

Niisiis, minu reis mööda Mandzuuriat 29.09.09-7.10.09:
Kõigepealt läksime koos Pauluga (poolakas, keskajafänn) Dandongi, mis on piirilinnaks Põhja-Koreaga. Esimese asjana läksime sealt välja Hiina Müüri kõige idapoolsemat osa vaatama, mis asub kohas nimega Tiigri mägi (Hushan changcheng), väga lahe oli, jube järsud trepid olid. Minu pikkuse katsid ära 3 astet kõige järsemas kohas. Ronisime seal kõvasti, pildistasime Põhja-Koread teisel pool selle koha peal väga kitsast jõge ja külastasime muuseumi ning ronisime tagasi. Bussiga tagasi Dandongi, sööma, piletid edasi ja hotelli. Dandongis olime me loomulikult ainsad valged inimesed, nii et mind tuldi lausa näpuga katsuma, väga tüütu oli. Paula läks teisi päeva hommikul kohe Daliani tagasi, mina aga alustasin pärastlõunal 18tunnist rongisõitu kõval istmel Baihe poole, et jõuda Changbai shan'i, mis peaks olema Hiina suurim looduspark.
Esimesed 4 tundi ei olnudki nii hullud aga no sõidu lõpuks olin ma nii õnnelik, et see läbi sai. Hiinlased on ikka uskumatult räpased ja nad ei saa üldse aru, et see võiks kellelegi pinda käia. Sellest, et ka rongis nt sülitati, kuhu juhtus jne, ma ei hakka rääkimagi :P aga no näiteks see, et isegi olid vagunites üleval sildid, et prügi mitte aknast välja visata, aga kõik viskasid prügi kogu aeg aknast välja ja vagunisaatja isegi käskis neil seda teha - nagu wtf.
Igatahes, sain siis Baihesse kohale ja läksin hostelisse, mis oli lihstalt nii armas koht. Sattusin ühte tuppa väga toreda ameeriklannaga - Ann (60ndates), kes on SEE AASTA tegemas kolmandat ringi maakerale peale. Hakkas siis hosteli perenaine meile kahele seletama, et kuhu pargis saab ja ei saa ja tuli välja, et vulkaanikraatris asuva Taeva järve (TianChi), mis on pargi põhiline vaatamisväärsus, äärde ei saagi üldse - selle peale me Anniga mõlemad väga pettunud ja teatasime kui ühest suust, aga kuidas ma siis sinna ujuma lähen (sealkandis oli juba päris korralik novembriilm), mille peale hosteli perenaine meid mõlemaid kummastades vaatas ja küsis, et ega me kindlad pole, et me kuumaveeallikaid ei mõtle? et aga praegu on külm ju :D. Mida me seal pargis nägime, võib mu piltidelt näha. Ainus võimalus järve näha oli maksta ja lasta end viia mäetipule järve kohal. Sõit oli küll väga hull, ameerika mäed tuleks hiina mägedeks ümber nimetada - tee oli väga järskude kurvide ja kaljuserval, aga autojuhid ei tunnistanud selliseid asju nagu pidurid absoluutselt (sellest me ei räägigi, et terves Hiinas on turvavööd väga taunitud asjad). Ilm aga oli nii halb, et nähtavus oli umbes 1m, need udused pildid Nagis on sealt mäetipust, kust pidi järve nägema, aga mittemidagi tegelikult ei näinud. Õhtul oli tore õhtu hostelis, kus kohtasime ka kahte saksa keemikust poissi, kes Shanghais õpivad ja olid minuga väga sarnase marsruudi peal Mandzuurias, ainult et vastupidises suunas. Nemad olid pargis käinud üks päev enne meid ja neil oli ilus ilm, nii et nad nägid järve ilusti ära.
Järgmine varahommik alustasin bussisõitu Jilini. Mina teadsin, et buss lähebki Jilini ja oleksin seetõttu peaaegu maha jäänud temast, kuna bussile oli peale kirjutatud Changchun, mis oli ka ta lõpp-punkt. Peale 4,5tunnist bussisõitu tuli buss korraks kiirteelt maha, bussijuht karjus Jilin ja ronige maha ja buss sõitis siis kiirteele tagasi ja Changchuni poole, vaata ise kuidas sa sealt äärelinnast minema saad. Taksopüüdmine oli suhteliselt edutu, lõpuks sain mingi bussi peale, mis läks kesklinna poole. Kui olin piisavalt taksostatud kohal, ronisin bussi pealt maha ja jätkasin taksoga hotelli poole.
Jilin mulle meeldis, veidike meenutas Tartut. Linna keskel on jõgi ja seal minutada omajagu ülikoole, kuidagi sihuke tore ja rahulik linn oli. Seal ma olin ka ainuke valge inimene linna peale, aga nii avalikult ei vahitud, ega tuldud näpuga katsuma nagu Dandongis. Ühe päeva tutvusin linna ja sealsete vaatamisväärsustega (Konfutsianistlik tempel, gooti stiilis katoliiklik kirik jne) ja teise päeva käisin linnast väljas Songhua järve ääres (Jilin on Songhua järve kallastel, mis algab sellest Taevajärvest, mida ma ei näinud), mis oli täitsa kena ja kust ma omastarust sain jube ilusaid pilte.
Jilinist jätkasin rongiga Harbini poole, jälle kõva iste. See oli küll kõige tüütum rong, millega ma eales sõitnud olen: sõitis 20 min, ootas 15min, et mingid teised rongid läbi lasta, sõitis 15min, ootas 15 min jne - ja nii 6h jutti (Jilinist Harbini on 250km). Järgnesid seiklused hostelisse. Õige bussi peatust ma ei leidnud üles, nii et võtsin takso. Peale pikka otsimist leidsime ka hosteli üles. Enamus teid sinnapoole (suht äärelinnas) olid üles kistud. Voodi oli jube odav küll, aga seinad suhteliselt hallis.
Harbin oli tore, sain korralikku vene toitu ja rukileiba :D, tulin tagasi sealt suure leivakotiga. Külastasin provintsimuuseumi, kohalikku konfutsianistlikku templit ja töötavat budistlikku templit. Väga palju vene arhitektuuri. Arhitektuurimuuseumis (mis asus endises õigeusklikuks kirikus) kirjutati kuidas 20.saj alguses läbi Venemaa Hiinasse lääne mõjud jõudsid - eeee, Venemaa ja lääs, kas ei ole mitte kummaline kooslus? Harbinis on ka lagunemas olev Mošee ja vana sünagoog koos endise juudikooliga, kuskil linnas peaks ka töötav sünagoog olema. Selles vanas sünagoogis on aga praegu noortehostel, pitsakoht, India pood ja kohvik, kõigi uste peal ilutseb Taaveti täht jmt. Oleks pidanud hoopis selle hostelis ööbima, aga see oli seal nii uus, et reisijuhtides ei olnud teda veel, aga see oli väga tore koht, kui ma veel peaks Harbini minema, siis ööbin seal, hinnad olid ka sama odavad kui seal jubekauges hostelis.
Hakkasin siin tagasi rongipiletit ostma ja neil oli mulle ainult kõva istet anda jälle, selleks hetkeks oli mul hiinlastest ja kõvast istmest juba nii kõrini, et olin väga pettunud, aga mis mul teha. Õnneks selgus aga, et kuna tegemist oli tunduvalt kiirema rongiga kui eelmised (10h Harbinist Daliani), siis seda ei ülerahvastatud ja see "kõva iste" polnud üldse kõva ja sa isegi mahtusid sinna ära jne, et sellisel "kõval istmel" võib isegi reisida (no kui 10h kanti, 20 võiks ikka voodi olla).
Üldiselt oli väga tore reis ja nii lühikese aja kohta nägin päris palju asju, aga ronge ma nüüd küll paar kuud näha ei taha. :).

Kes veel näinud pole, siis pildid on juba kaks päeva üleval http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/231184/ ;).
Ülehomme hakkab kool jälle peale.

Tereee!

2009-09-22T17:16:00.001+03:00

Ma nüüd põhjustan kõigile, kes teavad "kui hästi" ma arvutitega läbi saan, shoki - sain ise blogile ligi proxyde abiga. See asi küll iga kord ei toimi, aga vahest ikka.

Laupäeval käisin rannas! Linna väidetavalt kõige puhtamas ja vaiksemas rannas - no ma arvan, et vee puhtuse tase oli Piritaga ühes kategoorias, inimesi oli isegi vähem, aga ei ole ju tegelikult enam rannahooaeg ka. Sihuke kivine rand, aga kõik kivid ümaraks uhutad (korjasin loomulikult). Vesi on ikka soolane, ookean ikkagi, ja kiiresti läheb sügavaks - 10m rannast on mul juba üle pea.

Esmaspäeval selgus, et selle hiina pilli (pmst hiina viiul, erhu) õppimiseks, mida ma tahtsin teha, ikkagi on vaja osta pill, mis läheks päris kalliks. Kui tegemist oleks trummi või flöödi või millegi muu taolisega, siis ilmselt küll poleks probleemi ostmisega, aga mnjah.
Tänane kalligraafia aga jäi ära - õpetaja haige, järgmine kord 3 nädala pärast, vahepeal on meil siin pühad.
Mina lähen ringi matkama, otsin eile juba esimese otsa bussipileti ära :). Nii et 29. septembrist 11. oktoobrini mind kuuldel pole.

Homme peaksid hakkama hiina tantsud ja taijiquan, esimesse lähen ilusti korralikult ja ametlikult, teist lähen lihtsalt üle vaatama.

Kelleni veel jõudnud pole, siis suutsin nagile ligi saada, nii et panen pilte vahest ka üles: http://nagi.ee/photos/Alendreia/sets/227287/ .

2009-09-15T17:05:00.003+03:00

Vahetasin gruppi, nüüd üldiselt tundub tase paras olema - rääkimine veidi lihtne ja ajalehelugemine ja kuulamine tiba rasked, aga see peaks paremaks minema. Kõik ütlevad, et esimene kuu on kõige raskem.

Reedel(11.sept) tehti meile bussidega linnaekskursiooni - linn on tegelikult päris ilus ja eriti rannaäärne osa, me asume lihtsalt vääga äärelinnas. Aga mere ääres oli küll täpselt nagu Krimm, jube ilus - vette see kord ei saanud, aga see nädal kindlasti lähen (veidi kaugel on lihtsalt ja sinna kõige paremasse randa ei lähe ühistransporti ka). Reedel, kuigi ma olin alguses arvanud, et ma kuhugi ei lähe, Viola samamoodi, siis lõpuks lasime end ikkagi välja vedada - päris tore oli tegelt ja tantsida ka sai. Küll ma hirnusin, et Eestis pole ma klubisse jõudnud, aga siin jõudsin. Aga järgmine kord kui peaks välja minema, lähen ikkagi rokibaari, kuigi on juba otsustatud, et sellesse klubisse läheme veel, aga mitte lähinädalatel. Tegemist oli ilmselt linna kuumima kohaga ja ainuke klubi, mis reisijuhtides ära mainitud - pool rahvast ei olnud kohalik kindlasti.

See nädal anti meile valikainete nimekiri - erinevalt näiteks Shanghaist, on meil need tasuta. Ülikooliga ma olen tegelikult päris rahul ja noh, Pekingisse ma veel jõuan kindlasti, aga siia ilmselt poleks jõudnud, nii et võib-olla ongi nii parem, mulle praegu täitsa meeldib. Ja no riigipühasid Hiinas jätkub, oktoobri alguses on meil näiteks 13päevane vaheaeg, no kui 1 päev koolist poppi teha, siis saaks isegi 16seks venitada (mida ma küll ei plaani teha, aga ikkagi). Ja kui sa oled nõus väga kitsastes oludes koos hiinlastega pikki rongisõite tegema, siis on saab ühest kohast teise ka päris odavalt, veidikene rohkem, aga Eesti mõistes siiski vähe makstes, on juba suhteliselt talutavates tingimustes võimalik liigelda. Samas on mingite parkide ja pühakohtade sissepääsud üpris kallid, ka Eesti mõttes minuarust. Valikainetest pikemalt kui nad ka pihta on hakanud, et siis oskan paremini kommenteerida.

Meil siin on endiselt räme suvi, pühapäeval oli vähemalt 30'C.

Oi, üldiselt mulle hullult meeldib Hiina köök eksju, aga no saab kõrini ikka mingi aja peale: kõige rohkem igatsen võileibu - lõpuks õnnestus isegi leida võilevamaterjali, aga 1 võileib (ok või neil ei ole tegelikult, majonees on vist kõige lähedasem asi sellele) tuleb kokku umb sama kallis või isegi kallim kui praad väljas süües, nii et suht luksus. Ja no normaalset leiba neil ka ei ole - sellest pole mõtet rääkidagi, et musta leiba oleks, aga kogu see leib/sai, mis neil on, on üldiselt jube magus - nad ilmselt söövad seda ainult moosiga, moose on saada, mitte nagu meie, soolaste asjadega. Üks päev suutsime ka ühe läänestiilis normaalsete hindadega söögikoha leida, kaif oli ;).

Hiinlastest esmakursuslastel on kõigepealt 2 kuud sõjalist õpetust ja alles siis saavad oma eriala juurde asuda. Aga me suutsime oma rühmaga oma klassiõpetajale, kes on ka rääkimistunni õpetaja, shoki põhjustada: hiinlased (ja üldiselt ka ülejäänud maailm) arvavad, et hiinlased on kõige püüdlikumad ja tublimad õppurid - aga tuli välja et nende jaoks on normaalne, et nädalas on 20h (ehk siis 10 loengut) loenguid ja kui meie rühmas mina, venelased ja korealased ütlesid kõik, et 30h on min ja 40 on suht normaalne (vähemalt osadele meist), siis oli tädi ikka päris shokis. Noh ok, nende 1 tund loengut tõenäoliselt tähendab keskmiselt rohkem kodutöid kui meil, aga ikkagi.

2009-09-07T18:26:00.002+03:00

Tere jälle: nüüd siis ka veidi hiinlastest ja Hiinamaast:

*Kui nüüd päris aus olla, siis see linn on ikka tõesti nii mõttetu kui enne tulekut tundus, aga õnneks on suuri riigipühi, et saab ringi reisida.

*Hiinlased - no kui mul üks hea asi nende kohta on öelda, siis väga abivalmis ja tudengid on ikka väga püüdlikud ka. Aga no tavaline hiinlane, üldiselt ka keskealine pigem, on suhteliselt rõve olevus: prügi on igal pool tänaval, oma häda tehakse ka tänavale ja samal tänaval müüakse ka süüa jne

- millest ilmselt tulenes, et laupäeva ja osa pühapäevast vaevlesin mina kõhuhädade käes. Otse tänava peal olevat toitu ma küll ei tarbinud, aga tänaval olevatest putkadest ostsin küll, rohkem seda ei tee.

*Täna olid esimesed loengud, veidi lihtsad olid, aga võib ka alguse asi olla, homme uurin täpsemalt.

Midagi oli vist veel, aga hetkel ei tule meelde.

2009-09-03T19:34:00.001+03:00

Tervitused kõigile Hiinast.

3 täispäeva nüüd siin oldud juba, aga et alustaks ikkagi algusest:

Eestis ei old mingeid probleeme lennukiga, Helsingis jäi "juhtimisprobleemide" tõttu väljumine mingine 40min hiljaks (arvestades kui palju Airbuse viimasel ajal alla on kukkunud, ei olnud just kõige kindlam tunne lennata). Sain siin Pekingisse - alguses vaatasin, et samas terminalis, kus lennukilt maha sai tuldud on ka kodused lennud ja mingi lend oli ka Daliani, kuigi mitte see kellaaeg, mis mul, aga ikkagi. Jõudsin check-ini, teatati mulle, et mine sinna ja sinna ja võta buss õigesse terminali. Kui ma lõpuks selle bussi üles olin leidnud, siis sõitsin sellega oma pool tundi enne kui teise terminali jõudsin - suurused ja vahemaad ja kõik muu taoline on ikka niii teine siin, et ega ei kujuta ette küll (hea et ma Pekingisse lennukite vahele 3h jätsin). Sain mina siis chekc-initud õiges terminalis ja selgus, et lennuk pold Dalianist veel lahkunudki, sai jälle veidi üle tunni aja lisa passitud, lõbus ja temperatuur oli ka vähemalt miskine 35, nii et...

Ok, sain siis Daliani - vastuvõtukirjas oli, et keegi tuleb mulle lennujaama vastu kui ma kirjutan, kirjutasin küll aga keegi ei vastanud - vaatasin kohale saades veidi ringi aga no ei old kedagi, võtsin siis takso ja sõitsin ülikooli (mingi 20-25min) 17koahlikku raha, ehk umb 25 eesti raha. Liiklus on aga väga hull siin, sellest allpool pikemalt. Takso pani mind siis ülikooli peaväravas maha, aga tuli välja, et see pold minu jaoks pääris õige koht - ülikooli turva haaras mingi suvalise hiinlasest üliõpilasneiu, kes rääkis isegi paar sõna inglise keelt, et see mind õigesse kohta juhatas - õige kohgt oli loomulikult kampuse teises otsas ja kampus on üpris suur...

Esimene õhtu ei suutnud muud normaalset söögikohta leida kui selles rahvusvaheliste üliõpilaste majas oli ka nendele mõeldud restoran (minu ühikast kõrvalmaja) - käisin seal söömas, maksin umb 45EEKu ja portsjon oli suurem kui Eesti hiinakates ja hea. Järgmine päev aga sattusin mind esimene päev aidanud neiu ja tema sõbrannadega sööma, pmst "all you can eat" + riis 5Yuani (kurss 1,6), nagu WTF, ja tegelt ka, ühe õhtusöögi sain isegi 3Yuani eest - et alla 10 krooni kõhu täis and then some, saamine, ei ole mingi probleem.

Teise päeva (1. sept) pärastlõunal sai kohale ka minu toakaaslane, Viola - neiu Ukrainast, aga väga palju aega USA noortelaagrites veetnud - et alguses tundus üpris normaalne, aga enam ma pole kindel, veidi sihuke ameerika ja vene tibi segu, aga õnneks mitte väga hull. Tal on kursavend ka kaasas, tol on tunduvalt kehvem nii inglise kui ka hiina keel, kui kolmekesi käime, on sihuke inglise-vene keele segu põhiliselt, neiuga põhiliselt vene keeles.

Eile sai kohale ka minu kursavend Uku - kes oli reisinud koos veel ühe Ukraina neiuga. Tema sain endale üksiktoa, sama suur kui meie kaheinimese oma (suht sama suur kui Tartu omad, Tln omades ma pole käind, veidi nõukaaegsem, aga muidu ok), eriti mugav tal.

Täna hommikul olid testid, et meil keele taseme järgi gruppidesse paigutada. Nii minult kui Ukult küsiti, kas algajate või kesktaseme gruppi - tema valis madalama, mina kõrgema (samasse sattus ka see mitterääkiv Ukraina poiss), aga mõlemad klausliga, et nädal hiljem saame vajadusel vahetada. Peale testi otsustasin lõpuks kesklinna minna ja kuna Viola ja ülejäänud ukrainlased mulle vastu tulid, siis sai ka nemad kaasa kutsutud - kolmas ei tuld, aga Viola ja Stas tulid. Võtsime takso, ma istusin ette: kui hakkasin turvavööd kinni panema, siis taksojuht ütles, et ei, see küll hea pole, ära seda küll tee: aga ilma selleta oli ausaltöeldes päris kõhe: liikluseeskirja ei suhtuta siin isegi nagu juhtnööri, see on täiesti tarbetu asi, nagu ka suunavööndid, sõidurajad, foorid ja kõik muu taoline ja kõige selle jurues on hämmastavalt vähe päris mõlkis autosid. No peale tavaliste autode on sõitma pandud ka kõikvõimalikke muid asju: kolmerattalised auotd ja mootorrattad (tavaliselt kastiga) ja kõiksugu muud imevigurid. Aga no olime seal kesklinnas miskine 1,5-2h jalutanud kui olid ukrainlased jube väsinud, pool tundi elasid veel üle ja siis sõitsid ühikasse ära. Mina aga kolasin 2-3h veel mööda linna ja leidisin näiteks täiesti juhslikult sellise asja nagu "Archaic arts building" - see oli nii lahe, seal sain ka omale pitsatid tehtud, mida juba ammu tahtsin, pritty! Aga praeguseks ka vast kõik, ma pilte küll tegin, aga kuna mul internet on piiratud andmehulga peal, siis ma pean neid ikka väiksemaks tegema kõvasti ja kui pääris aus olla siis no ega praegu ei viitsi küll, hiljem jõuab.

Edu seal lääne pool siis ;). Ma üritan nii umbes kord nädalas kirjutada, aga vahest võib ka juhtuda, et tihedamalt kui kord kuus ei saa.

Blogile ma ise ligi ei saa, et kui keegi ühendust tahab võtta, siis mail, skype v msn.

keskaeg...

2009-06-11T14:50:00.003+03:00

Nädalavahetusel oli Cesis. Ma tahan veel keskaegaaaa! Pildid on ka galeriis mõned, töödelda ma neid ei viitsinud, as usual.
Lihulaga on nagu on, varsti hakkan annetusi koguma vist, v siis lihtsalt, kesiganes seda siin loeb, pekske kõik oma tuttavad kohale, et meil piletitulu oleks!

Aga kool sai lõpuks läbi!!!

P.S. Ma pole mitte ainus täiesti peast soe perekonnas...

2009-05-28T13:25:00.002+03:00

* Merevesi hakkab juba mõnusaks muutuma, oma 9-10 kraadi oli eile, ja lained olid ja päike hakkas just loojuma.... :D, ilus oli.
* 3 eksamit veel, 1 essee ja proseminari kaitsmine (+oponeerimine), kõige hullem juba selja taga.

Tagasi põhiteema juurde, ehk siis: GAMBESONID

2009-05-21T00:10:00.004+03:00

Sain valmis Alari gambe. Tegin sellele võrreldes eelmistega mõned uuendused, et oleks mugavam ja kaitseks puusi paremini. Mõned pildid:

Rannahooaeg avatud!

2009-05-06T23:19:00.003+03:00

:DDDDDDDDDDDDDDD Pähklid tegutsevad jälle! Käisime rannahooaega avamas peale trenni. Mina, Mimic ja Ragne käisime vees, Hulkur ja Alari töllerdasid niisama kaldal - kui nad mai lõpuks meiega ühinend pole jäävad nad oma paberitest ilma! Polegi enne emadepäeva vist enne merre jõudnud.

P.S. Proseminar peaaegu valmis, sess tulemas...

kultuur ja kevad

2009-04-05T13:37:00.003+03:00

* Kolmapäeval kutsus sõbranna endaga teatrisse, et mehel oli vaja korvpalli vaadata (no on mehed) ja pilet oli üle. Alguses pidime Murdlainetust vaatama, aga kohalejõudes selgus, et jääb ära kuna näitleja haige ja saadeti meid Nõksule (Linnateater muidugi, kui pold veel aru saada). - Nagu, nagu - kuidas on võimalik, et Linnateatris on etendused nii tühjad, et 2 etenduse publik lükatakse kokku?! (ok, ilmselt kogu meie etenduse publik ei tuld, aga ikkagi) nagu mismõttes????? Etendus ise oli hea ja oht naermisest kõhukrambid saada olemas.

* Eile olid Kuresel jälle talgud. No see on ikka nii fantsast koht, et lihtsalt sõnu pole + ilm oli ka super, et lihtsalt nauding. Täna küll enam ei ole, lihased on lihtsalt nii haiged, aga küll see üle läheb. Üldkoosolek oli ka. Gotlandireis oli seal jutuks -> nutan veidi nurgas, ma tahan kaaaaaaaaaa! miks peab kõigeks raha vaja olema?!/miks ma sihuke kirikurott olen?
(õhtupoole panen pilte ka üles)

update

2009-03-26T15:30:00.003+02:00

* Olen ennast vahepeal hiinlastele maha müünud, mingi 99% võimalus, et saan sinna ikka (pöidlad!)
* Lihula on veidi kokku kuivanud, aga alles täitsa veel.
* 2 gambet hetkel pooleli
* endiselt ja jätkuvalt proseminar
* tegelen oma matkavarustuse tekitamisega: korralik kott ja magamiskott ja saapad olemas, paar asja veel ja siis hakkab kokku saama juba
* ma tahan suveee! mis ilm see on sihuke praegu, ah? -10*C oli hommikul, nagu, nagu...
* tegime eile Huntidega tsirkust veidi ühele keskaegse/renesansstantsu seltskonnale: üpris "edukas" oli - kaks verist kätt ja kaks lihtsalt paistes parajalt, aga äkki sealt mõni tuleb meile trenni.
* eile oli üldse mingi hull päev: seminar festivalikorraldusest KUMUs, ristiema sünnipäev, Eesti Astronoomiaseltsi koosolek ja tsirkus...
* kui need gambed ja proseminar valmis on, siis võtan kõlatellimusi vastu jälle
* kutsuti mind tagasi doonoriks, aga kuna hetkel nii omadega läbi ja just sai vaktsiin ka tehtud (jah, endiselt köin end torkida laskmas), siis täna doonoripäevale ei läinud, mõni teine päev vast
*...

peaaegu inimene

2009-02-25T11:45:00.002+02:00

Eile sai ka esimest korda üle kahe aasta suusad alla - suuskamas ju võiks rohkem käia, aga siin ei anna seda ikka teha: liiga vähe lund ja liiga palju ATVrööpaid. Nuh, tegelikult, kui jõuda järvedeni (kuhu on vist umb 2km, maeiteatäpselt), siis seal on täitsa ok, ühe järve peal klassikaring ja teise peal vabastiili ring ja muudel veel, aga sinnamaani peaks välja jõudma ja pärast tagasi ka, see ukerdamine on vastik ja lõhub suuski ka.
Teise ilminguna, et vahest normaalse inimesena ka käituda võin, jõudsin neljapäeval see talv esimest korda ujulasse - kulus täitsa ära. Tuleb välja, et ma kõige aeglasem ujuja ei olegi (A), aga parandada on siiski kõvasti.
Tartus käimist võib ka osaliselt inimene olemiseks tõlgendada - sai küll raamatukogus omajagu aega veedetud, aga muidu sai ka lebotatud.
Mida tegelt üldse poleks tohtinud teha. Hiina keel ja proseminar on põhilisteks märksõnadeks üldiselt, ka minu praegusel peaaegu koolivabal nädalal, muust ma ei hakka rääkimagi.

Pähklid ver 2.0

2009-02-15T17:13:00.002+02:00

Talvel lume sees telkimine klassifitseerub ju ka pähklinduse alla, eksju? Täitsa lahe on, ja kui piisavalt varustust, siis pole tegelt üldse külm. Väljas oli vist kuni -8', sees -3 v-4 miinimumtemperatuuriks, aga teki- ja lambahunniku sees lausa palav.

Teistel teemadel:
*Mul on see semester 8 hiina keelt nädalas!!!
*Proseminar on ka see semester.
*Eelmised kaks punkti vajavad nii palju aega, et ma piiran end vist 28-30 APga see semester, mis ei tähenda, et mul küll rohkem aega oleks, samas veidi ikkagi võtan aega.

*Linast vatiini pole kuskilt saada :'( - mida ma teen ja kuidas tellimusi täidan?? Villaga oleks hull jama, linase kangaga ka, ainuke variant oleks vast villane kangas sisse, aga siis läheb kallimaks ilmselt...

Sess on läbi!

2009-01-23T11:14:00.002+02:00

Teoorias vähemalt, osasi hindeid ei ole kätte saanud, aga täna tuli vähemalt see ära, mille pärast ma kõige rohkem kartsin. Eile õhtul saatsin viimase kirjatöö ära, see sai ka lühem kui pidi, loodan et see nüüd väga halvasti hindele ei mõju. Ma ei hakka porisema rohkem teemal, et hinded peaksid kiiremini tulema.
Täna oli siis üle pika aja võimalus kaua magada, aga siis tuli postiljon pakiga ja ajas m üles. Noh, tegelikult ma ei saanud nii kiiresti üles, et ma pidin talle vel kõrvalmaja ette järgi jooksma, aga nuh, muidu oleks pidand Kiili minema.
Homme teeme huntidega tsirkust Lehtses, Liilia on ähvardanud meid kerakujulisteks sööta - esimene kord tuleb demomisele meie keraamikat ka, et mnjaa.

Linnateater

2009-01-18T00:38:00.002+02:00

on nii tohutult armas koht. Kahju on, et ma enam seal ei tööta - mis küll mingit pidi ei takista mind mitmetel nende siseüritustel käimist. Aga juba iseenesest see, et ma saan seal käia, on nii tore. Ei tea, kas mind lavakasse võetaks vastu... ? Okok, pigem ma kõlbaks sinna õmblejaks näiteks või midagi muud sellist - aga kui mu suured plaanid ebaõnnestuvad, siis see oleks täitsa üks esimesi kohti, kuhu ma vist üritaks saada. (A)

Nohjah,

2009-01-13T21:42:00.005+02:00

... seda oligi oodata. Kultuurkapitalist tuli "EI" ära. Nüüd vaja Hasartmängu nõukogu otsus ka ära oodata - äkki sealt saab ja nad on nõus esinejatele raha ümber mängima, siis saaks selle oma ürituse, mis mulle rohkem meeldiks. Kui sealt see kord ei saa, siis esitab uue avalduse teistele asjadele ja mingitesse väiksematesse kohtadesse. Üritus ära ei jää mingil juhul, aga muutub väiksemaks ja rohkem osalejateürituseks -> tuleks äkki välja see mõnus oma üritus (tm), mida ma tegelikult algusest peale tahan. Vaatab, mis saab...

Mis minusse puutub, siis sess on käimas, umbes poole peal - no niiiiiii kõrini on: eelmine nädal oli 6 eksamit, see nädal on 2, järgmine veel 1 (see on, kui ma eelmine nädal kahte läbi ei kukkunud) ja siis 2 kirjalikku tööd kah veel. Mul tegelikult tuli meelde, et arheoloogilised välitööd läheb ka ju sellesse semestrisse, nii et kokku peaks 40AP ametlikult selles sügissemestris olema. Hetkel käin EKAs Peeter Lauritsat kuulamas (neil peavad kõik asjad nihkes olema ju tingimata), tegelt täitsa tore on, aga mul on sessist juba sihuke siiber, et aju keeldub töötamast enamus aega.

Nädalavahetusel oli 2 üritust Tapperis ja siis Lihula fondi omad kogunesid Karusel - viimane tundus piltide järgi väga lõbus olevat olnud, aga ei, mina istusin kodus ja õppisin, niutssss.
See laupäev lähen veidi tuulutan end - sain Linnateatrisse "Minu Tädi" esikale pileti - veidigi meelelahutust.
Sealt nädal hiljem, 24. jaanuaril võib Lonkavate Huntide Rändtsirkust Tapa kultuurimajas näha tsirkust tegemas - mind s.h. kui ma veel elus olen...

Aaa, seda ka veel, et linasepoes ikka vatiini ei ole ja mina olen juba gambetellimusi vastu võtnud - urrrrr, ei tee mulle niimoodi. Kui sinna millalgi nüüd tuleb, siis ostan küll 25-30m seda vatiini vist.

14.saj gambe (15. kokku vist)

2008-12-16T18:24:00.001+02:00

vereimejad

2008-12-10T21:00:00.002+02:00

Suutsin kah lõpuks doonoriks hakata. Soovitus, kui kaal on piiri peal, siis pane tanksaapad jalga - vaadati ja kaaluti küll, aga läbi lasti. Koha peal, kus küsiti, kas olen korralikult söönud ja PUHANUD, noogutasin vaikides

See aga, et ma sealt kohe pärast kiiresti loengusse jooksin ei mõjunud üldse hästi - jubedasti võttis pildi eest ära.

Koomiline seik oli ka asja juures - registreerimislauad olid üles seatud koridori ja just kui mul verd võeti hakkas kõrvalruumis Priimäel loeng - tuli teine siis hullult röökima õdede peale. Eks ta pidigi selline olema, aga nuh - ega tema verd ei taha kah keegi...

2008-12-08T01:33:00.003+02:00

* olgem reaalsed, praguses majandusseisus ei saa me küll kulkalt raha - aga võib-olla ongi parem nii, kui hasardist veidigi saaks, saaks Olsad tuua -> tuleks rohkem osalejate üritus, olekski parem ja vähem stressirohke kui vähem asju, mille pärast muretseda.
*MA TAHAN PUHKUST! Nii kõrini on igasugustest asjalikkustest. Kui sess läbi on, siis ükskõik mitu tellimust mul selleks ajaks kogunenud on, siis ma selle nädala ei õpi ega täida tellimusi! Sõidaks hea meelega kuhugi, aga see tahaks ju jällegi raha, aga äkki Tartusse saaks - kui just sealsetel siis veel sess ei käi?
*Ja ma ikka pean selle järgmise semestri veidi kergema võtma kui praegune, liiga palju sai ikka. Eriti kui kevadel on veel neli korda nädalas ZhoaYa(?)ga hiina keel - hull tamp läheb peale, mis iseenesest on hea, aga peab neid ladina/läti keele asju vist veidi mõtlema või noh, eks näis. Aga see sess peab hästi minema, Hiina on vaja saada - oi, kuidas ma juba sinna tahaks!
*Ainult linasest gambede hinnad tõusevad kohe kindlasti... ja kui keegi nääriauke tahab, siis see on min 1k lisaraha - seee on niii jube tegemine. Et miks ollakse nõus maksma metalli eest ilma küsimatagi kaks korda suuremaid summasid kui õmblus jmt käsitöö eest, kuigi viimane nõuab kordades rohkem aega?

Wing,wing,wing...

lumi

2008-11-29T13:30:00.003+02:00

Jõuan ka kohustusliku lumepostituseni lõpuks,väikse viitega küll, aga pole piisavalt palju aega olnud siiamaani, et pilte arvutisse tõmmata, nüüd jõudsin lõpuks selleni - panin veidi esmaspäeva hommikul tehtud pilte üles.
Muidu üldiselt oli lugu meil siin selline, et pühapäeval läks poole viie paiku elekter ära ja tagasi tuli alles teisipäeva pealelõunal. Pühapäeval sai küünaldevalgel loetud, esmaspäeval kaminakartuleid süüa. Esmaspäeval oli vesi ka ära enamus päeva.
Nüüd on kõik ilus valge läinud :(.

Wuhuuu!

2008-11-16T21:45:00.003+02:00

Sain Kulkasse avalduse ära esitatud, nüüd palun kõigil pöidlaid hoida!!!

Käisin eile üle pika aja bridži mängimas, igasügisesel väljasõidul. Aja maha võtmine kulus nii ära, nüüd on palju parem, väga tore oli seal. Mis sest, et magada ei saanud: kõik kõigiga rober (9 paari) kestis umbes 3ni, siis mängisime veel veidi muid asju - mina läksin 6paiku magama, osad vist ei jõudnudki õieti sinnamaani...
Laager toimus meil see kord Vana-Vigala mõisas. Oleks nigu käinud mitu korda seal mõisapargis, aga mõisa poleks nagu näinudki. Ästi tore mõis on - praegu toimib seal põhikool aga ruume renditakse välja, kusjuures vaid sümboolse tasu eest - et kui midagi on vaja korraldada, milleks suuremat ruumi on vaja, siis oleks see koht esimene valik.
Aga seoses sellega veel seda ka, et ma igatsen reaalikaid ja Tartusse, niuts.

tunnustatud käsitööline (tm)

2008-10-29T23:18:00.002+02:00

eee,öööö, mmmmm - tundub, et ma omandan gambede osas vaikselt monopoli (mida ilmselt mõjutab ka läti ühe põhitegija ärakadumine), tuldi täna küsima, et kas uueks aastaks 2-3 gambet ja lisaasju oleks nõus tegema ja kui ma vähegi aru saan, siis need läheks lätti...
Tundub, et kunagine mõte, et must saab teadlane, kes end käsitööga elatab, tundub isegi reaalne...

ainult et kuidas selle puhkusega ikkagi jääb? Ok, ma ikka üritan kas Hiina Vabariiki või kui sinna ei saa, siis Rahvavabariiki minna aastaks, sealoleku ajaks tellimusi ei võta...

2008-10-24T19:54:00.004+03:00

* no kui k**i palju võib suitsetada, ah? või on tegemist mingi piibujäätlaga? Vabaduse väljaku üks suurimaid (ja ka tüütuim) leiugrupp tundub olevat loendamatult piibukatkeid.
* tulin just linasepoest 23 meetri linase kangaga (ok 15 m sellest on ainult pool meetrit lai, aga ikkagi), millest saab tulema järgmine gambe (vist nr 15 järjekorras, mul siin vahepeal vist osadest pildid veel ülespanemata, vaatan hiljem üle selle asja) - linasepoes pole lähema kuu jooksul linast vatiini oodata ja siis sai nii otsustatud, peaks vist isegi autentsem variant olema (keskaegne)
*seoses eelmises punktis mainitud linase kogustega sai ostetud ka uued rätsepakäärid, kuna vanad suutsin vatiiniga ära rikkuda ja seda hunnikut kangast ma küll tikkimiskääridega lõikuma ei hakka, nagunii oli uusi kääre vaja
*järgmine nädal saab üldse "lõbus" olema: peaks kõvasti tööl käima, 4 referaati kirjutama (kõigepealt need artiklid läbi ka töötama, mille kohta need on), Lihula kodulehe tekste produtseerima, hiina ja ladina keele töödeks õppima, gambe õmblema, ... midagi unustasin kindlasti veel ära=> fun, fun fun - kui palju ööpäevas nüüd neid tunde ongi?

Eilne päevatöö

2008-10-12T00:34:00.001+03:00

Töö:
...ja töövahendid:

2008-10-01T23:27:00.003+03:00

* Nii, korras: selle aasta jooksul tõepoolest meres käidud maist oktoobrini, kas mõni kord veel tuleb, selgub veel, kuigi tõenäosus ei ole väga suur - samas, mõistus on juba ammu läinud kõigil pähklitel, nii et mine sa tea...
*Laupäeval Lääne-Virumaale jälle - oehjah, kahju loomulikult, aga mis teha oli vast aeg kah ja mis sa ikka teed elu ju selline

2008-09-27T17:24:00.002+03:00

Tahaks ühele mehele praegu kere peale anda: kuidas saab nii teha?! nii armsa inimesega?! nagu... ma ei saa aru - ok, ma ei tea ju detaile, aga ikkagist, juba iseenesest... , grrrrrrrrrrr!

Pähklid tegutsevad jälle!

2008-09-24T23:32:00.002+03:00

Wuhuu, sai täna ikka oma pähklipaberitele uus kehtivustempel läädud kogu pähkliseltskonnaga. Kusjuures hämmastavalt soe vesi oli. Rannas oli üldse mõnusalt soe ja ilus ka - tähed paistsid ja stuffi. Vesi võis mingi 7-8 *C küll olla.

Koju sõites oli nii jube udu, et vahepeal sai ikka 30ga sõidetud - hea kui nähtavus 1 meetergi oli.

2008-09-21T19:41:00.002+03:00

Ma hakkan vanaks jääma v midagi: eile sai kartuleid noppimas käidud, päris ränk oli mitmes mõttes. Pärast käisim Karepalt läbi ja ma ei läinudki vette, ok vesi oli ikka vääga külm, aga ikkagi - ma kaotan niimoodi oma pähklipaberid ära...
Tõmblen juba Taiwani asjus, kuigi tegelikult on aega maa ja ilm.
Lihula asjus ka tõmblen nii palju kui jaksan.
Kool tapab, as usual.
Ajah, nu maeisaaaru, ameeriklased tuleb mõõdulinti õpetada kasutama, täiesti lootusetud tegelased on...

ehk siis kokkuvõtvalt: same shit, different day

hmm

2008-09-15T22:00:00.003+03:00

Ma siin kuulen kõlakaid, et ma ei jutustagi päris enda ette - kuna mul siin loendurit peal pole, mis mulle ütleks palju siin inimesi käib, siis tuleb päris üllatusena - arvasin, et ma siin niisama enda nina alla pomisen.

Mitu eksemplari, palun!

2008-09-12T17:56:00.002+03:00

Peaks end kloonima hakkama ikka, et kõigega valmis jõuda ja et magada ka saaks:
*alguses tuli koolis 40AP kokku, nüüd jäi vist 34-35, ühest tulin üldse ära ja teises käin vabakuulajana, siis jääb variant, et reede on vaba, mis kulub väga ära -
*täna käisin Lihulas - kohalikud väga positiivselt meelestatud ja oli neil ka ideid, nüüd lihtsalt vaja eelarved ja projektid valmis saada, et saaks asja käima - projektiga saab vist nii, et Larissa ja Helen juhendavad ja ma üritan ise sellega hakkama saada - peale seda vaja pöidlaid hoida... aga tundub täitsa lootus olevat, et sellest saab asja (A)

Veidi kiunumist ka: homme peab enne 6 tõusma ja kartuleid noppima minema - maalemineku vastu pole midagi, aga olen küll wuss, lootsin, et saan nädalavahetusel veidigi magada...

oeh...

2008-09-02T20:54:00.003+03:00

Suvi sai otsa (ok, rannahooaeg mitte veel, pähklid tegutsevad jälle - vähemalt homme on plaanis), nüüd kuluks puhkus ära.
Kool hakkas peale - tunniplaaniga veidi kehvasti, ei õnnestu ei saksa ega ladina keelt võtta, aga see-eest hakkab homsest läti keel pihta. Oma õppetoolist vist 3(+1) ainet ja AIst 6-7 ainest see semester (+2 mujalt ka veel) - mnjah, et asi on ikka lootusetu. Kõigest 34AP vist tuleb see semester ikkagi kokku(A): esmaspäev ja teisipäev on täielik hullumaja, kolmapäev-neljapäev suht ok ja reedel ainult 1 loeng, mis hakkab ka alles oktoobrist -> reeded kavatsen septembris veel Vabaduse Väljaku augus veeta tõenäoliselt.

Eee, mul nigu oli midagi öelda kah tegelikult...

Nuh 2 gambet sai Scottiga USAsse saadetud, nüüd veel 2m kõlapaela ja 1 gambe lähitulevikus, pikemas perspektiivis on tellimusi, aga siis saab vast paar kuud teisele käsitöö tegemisest vahet pidada - äkki jõuaks kunagi oma asjadeni ka - ei oot, nüüd on ju kool ja kohustuslik kirjandus kõigele muule lisaks...
Aga ma lihtsalt ei viitsi, tõsiselt tahaks puhkust. Kui nädalavahetusel kartulinoppimist pole (kõik ju vee all, kaheldav veidi, kas on, aga nuh, kui on, siis minek), siis üritan vähemalt tellimused kaelast ära saada - äkki suudaks kunagi omadega mingisse normaalrütmi ka jõuda?!

Üldiselt on juba/endiselt juhe koos ja paranemislootus puudub...

2008-08-18T20:00:00.002+03:00

* õmblesin ära need mõõgakotid
* jõudsin ka lõpuks millegi endale tegemiseni ka - seeliku, mille riie mulle eelmisel aastal kingiti

* Uuglas said põhimõtteliselt neljapäeval kaevamised läbi - tegelikult on veel pea nädala jagu tööd teha, aga eks näis, mis sellest saab. Läänemaal on tore. Lõpupidu, mis 9. augustil toimus oli ka ikka vägev, aga enne tehti päev läbi tööd. Lausa rõõm oli vaadata, kuidas edenes - tehti vist vähemalt 2 tavalise nädala jagu ära, ilma selleta oleks seis ilmselt üpris nukker. Kahju, et Uugla kaevamised läbi said, aga samas on järgmine aasta kokkutulek ju vähemalt - Läänemaa arheoloogia 40 aastat - esialgse kava järgi 11.-12. juuli Kõmsil
*Tänasest uues augus ->Vabaduse väljakul, mina hetkel kiviaja peal, mnjah... ega teda seal ei ole nii palju ja tegelikult ma ikka rohkem rauaaega tahaks kaevata (A).

*eee, ööö, oli nagu midagi veel öelda, aga ei mäleta - ajah, puhkust palun! tegelikult ma vist näpistan seminarist mõned päevad ära, millest vähemalt ühe kavatsen puhata, ei saa muidu üldse...

2008-08-03T17:42:00.004+03:00

* nädalavahetusega 7,3m kõlapaela Karule tehtud - positiivne külg see, et peaks endale vöö vastu saama.
* kuna täna ei viitsi/jaksa end vedada, siis hommikul 7 väljasõit entoloogilistele välitöödele Lahemaale, sealt reedeõhtu praktiliselt otse Uuglasse tagasi, kus 9. on lõpupidu, siis veel nädal seal - peale seda peaksin ka püsivalt internetiseerituks muutuma.
*kui saan end kokku võetud, siis teen veel 2 mõõgakotti täna, tellimuses veel hektel 3 gambet ja umb 2 m kõlapaela...

Pilte käsitööst

2008-07-22T19:17:00.006+03:00

Sattusin ka korraks tsivilisatsiooni, olen elus veel, aga enamus aega internetitu...

Viikingi-14.saj kõlbulik telk, Huntide oma. Põhjapindala 3x6m.

Välja on ka veel pakkuda selline kõlavöö, umb 2m pikk.

pilte

2008-06-21T18:48:00.003+03:00

Panin lõpuks üles pilte ameerikareisist. Ma enamust ei pannud, Yellowstone jäi täitsa välja, sealt üksi on mingi 500 pilti lihtsalt. Pildid leiab linkidest. Peale ameerikapiltide said üles ka esmaspäeval Vargamäel tehtud pildid.
Ajah, töödelda mina neid üldse ei viitsind kah - digivastane nagu ma olen siis see ei ole ikka see, mis ise laboris tehes, nii et tegin aint mõne üksiku paranduse, pealegi aega ka pole ülearu...

universaalnaahalne käsitöö manufaktuur

2008-06-18T23:06:00.008+03:00

1* Õmblesin valmis Huntide muinastelgi (tegelt vist sobib 14.sajandini välja). Suurus tuli täpselt selle järgi, et palju olemasolevast riidest välja tuleb. Alguses mõtlesin, et väike kuidagi, siis hakkasin mõtlema, et telk on põhjapindalaga 3x6m ja mu tuba on 3x3m, ei ole vist väga väike. Pildid tulevad kunagi siis kui puitosad ka valmis on tehtud ja asja üles saab panna. Õmblemise lõpuks oli selles kangahunnikus orienteerumiseks tõsiselt kaarti vaja juba.

2* Tegin Alarile muinaskuue äärde 3,5m kõlapaela. Täna öösel üritan veel paar paela punuda valmis, et Hulkurile Fotevikenisse kaasa anda, et ta need seal maha müüks ja mulle sarvest kõlasid tooks.

3* Mässasin veelkord Romi gambega, kui ta NÜÜD midagi kobisema hakkab, siis käigu ka parem kukele.

** olen kogu majapidamise (ok, suure toe ja oma toa) oma käsitööga hõivanud :P Hetkel on näiteks vana singer laua sees ja laua peal elektrisinger, seda keset suurt tuba ja selle ümber valitseb täielik kaos - ok, ma tegelikult hakkan koristama nüüd enne kui ma järgmist asja tegema hakkan

PS. Käisime täna jälle ujumas peale trenni, hull tuul oli, pidin peaaegu lendu tõusma - mingi umb 10 korda see hooaeg juba merre saand.

PPS Nädalavahetusel oli Lihulas/Jaani-Aadul Mati sünnipäeva tähistamine ja niisama oleng fondiga, tore oli.

Big Willy

2008-06-10T18:13:00.002+03:00

NIUTS!

Üks heasüdamlikemaid inimesi, keda tean, Big Willy GRTC Washingtonist lahkus siit ilmast eile, trenni ajal.
tõsiselt niuts, ma ütlen, nii ei tohi!

suvi

2008-06-02T23:58:00.001+03:00

Rannahooaeg on see aasta eriti hoogsalt alguse saanud: alustasime laupäeval Nõval, täna oli kolmas päev järjest kui merre sai (täna ja eile siis Vääna-Jõesuus).

keraamika

2008-05-29T15:57:00.007+03:00

Meie ästi-ästi lahe keraamika sai valmis ja enamus on laiali jagatud ka. Tänud Herkole.

Rohkem keraamikat näeb siit:
http://picasaweb.google.com/alendreia/Keraamika/

tärnikesi

2008-05-27T17:50:00.003+03:00

*ei viitsi usareisist kirjutada pikemalt, enamus nagunii jutte juba kuulnud - kui kunagi pildid üles saan, siis las nood räägivad enda eest
*selle nädala eksamitest 2 6st tehtud - hiina keelega kõik, ma loodan, 4 veel; siis veel 1 eksam ja 3-4 kirjalikku tööd ning mõned seminarid veel vist tegemata, aga need peab nagunii see nädal ära tegema
*võin vist esimest korda elus väita täiesti ausalt, et olen õnnelik - loodan, et ma ei ärkagi sellest unenäost üles.
*homme õnnistame sisse oma uue ruumi tehases, kuigi seal on veel üpris palju teha
*laupäeval lähme Lihulasse ürituse plaani pidama, hmmjah peaks selle kodulehe tarvis kah millalgi kirjutisi vorpima - selleks ajaks kui Hulkur Fotevikeni sõidab peab koduleht olemas olema, tahan ka sinna, eks üritab järgmine aasta
*osa keraamikast on valmis, ülejäänud peaks see nädal valmima, väga lahe näeb välja - meil saab päris korraliku laagri niimoodi kokku
*laupäevasele tagasitulekule on planeeritud ka "okastega banaanikujuliste paberitega pähklite" rannahooaja avamine
*gambetellimusi olen juurde saanud, eks näis, millal nendeni jõuan
*oma uue 14. sajand kleidi äkki suudab juunis lõpuks valmis teha, äkki? (+igast sinna juurde kuuluvaid asju, ma ikka veel pole Virunuka jaoks õigeid lõngu leidnud)
*muid taaskehastamisega seotud asju ka vaja teha
*Fotevikenisse peaks Hulkurile paelu kaasa andma, et ta saaks seal maha ärida need

eeee, vist sai kõik
ajah
*USAst tõin ära ka oma digifotoka ja seljakotitäie erialast kirjandust - all is very good

nüüd on vist küll kõik...

tagasi

2008-05-18T23:13:00.002+03:00

Usast tagasi ja elus veel, kas peale 2-3 nädalat sessi ka veel, on iseasi.

Pilte on palju, galerii tekitan kui sess on läbi ja ma siis veel elus olen. Pikemalt kirjutan ka mingi hetk kui rohkem aega on... v midagi.

P.S. Eesti on ikka kõige parem koht maailmas

:)?

2008-04-26T01:27:00.002+03:00

Elu käib ikka üpris kummalisi radu pidi. Vahel on tõesed arvamused, mida võisid küll arvata, aga kunagi tõeseks ei pidanud... ja üldse.... -ega igav küll ei hakka, seda kartust nagu absoluutselt pole ;)...

2; 3; 10; 11

2008-04-19T19:51:00.002+03:00

Olen siin mõned saavutused vahepeal mainimata jätnud(numbrid pealkirjas viitavad valmissaanud tellimuste järjekorranumbritele) :
*sai tehtud valmis kaks keskaegset gambet: Hulkurile ja Romile
*lõppude lõpuks tegin korda Rolandi gambe ja valmis ka Mimicu tassetid
-> gambedest parajalt kõrini, olen lubanud juunis veel 2tk teha, aga peale seda ma enne sügist ei tee rohkem neid, hindu tõstan ka - peaks ju midagi saama ka oma töö eest, mitte peaaegu et vabatahtlikku tööd tegema

Eksamite ajad hakkavad selguma:
*eesti esiaja eksam on 2 päeva peale tagasijõudmist -> materjalid enne minekut vaja läbida
*lingvistilise antropoloogia üritan ka enne minekut tehtud saada
*hiina keele eksam saab vist üpris jube olema -> väike paanika, aga küll saab hakkama, peab saama (võtan materjalid kaasa reisile)
*kõik muud saavad eksamiajad paika pandud, aga hiina keele omad nagu poleks enne eksameid korraldanud või midagi...

Hulkurit tsiteerides:
ehitame maja
kena väikse maja

-Tehases on käimas ehitus-koristus-kolimistööd -visati meid meie ruumist välja ja nüüd peame uut ruumi üles ehitama, teeme seda koos REASega, Bernie pole nägu näidand ja Theodorandikamp vist tõmbas üldse udu. Loodame et kuskil aasta jooksul ei selgu, et me vaid tehase remondimeeskond oleme ja meilt seda ruumi kah ära ei võeta, siis saab küll Madis tappa...

siiber

2008-04-13T20:52:00.003+03:00

Kui keegi mulle peale seda, kui mul kõik praegu pooleliolevad ja juba lubatud gambed valmis on läheneb (nu ütleme poole aasta jooksul) sooviga, et ma talle gambe teeks, siis ärgu midagi positiivset vastuseks küll oodaku - mul on neist niiiiiiiiiiii kõrini. kõlapaelu jmt veel, aga gambesid EI.
Ajah, muu hulgas vist olen suutnud endale ka esimese allergia hankida - vatiini vastu :P.

Siiber on muide äraandmiseks täiesti, soovib keegi?

Ja kas keegi teeks neile füüsikutele selgeks, et on vaja 50tunnist ööpäeva, nii et miski muu ajaarvestuses ei muutuks, palun?

wo xiang...

2008-04-12T15:00:00.000+03:00

...
...
...

Lihula

2008-03-30T00:38:00.013+02:00

Oli täna Fondi koosolek, peale mida ka väikesed talgud ja õhtul istumine. Väga tore oli, mul on tegelikult ikka nii hea meel, et ma seal kambas olen.

Päev oli kokkuvõttes väga produktiivne: koosolekust kommenteerin nii palju, et muude asjade hulgas sai mtü-s kehtestatud naistevalitsus (kogu juhatus on ainult naised), mis näitab et "Läänemaa naiste eeskirja" kirjutamisest saati on ikka väga paljud asjad muutunud - Pedro keeravat juba hauas ringi... Peale koosolekut värvisime (naised jällegi, mehed võtsid ühe sildikese maha, ma ei näindki nagu, et nad midagi muud asjalikku oleks teinud) mõisa söögituba lubjavärvidega, mis peaks ajastukohane tehnika olema - mulle hakkas meeldima see tegevus + väga ilusa värviga oli tegemist.

Lihulas on lihtsalt tore. Õhtuse istumise käigus sai ka paika pandud Fondi ja tõenäoliselt ka Huntide koos organiseeritav taaskehastamisüritus: 7.-9. august 2009, kõige tõenäolisemalt 12.-14. sajandid. <- sellest te veel kuulete ;) ! Väga motiveeriv ja produktiivne oli nii õhtune istumine kui ka üldse kogu tänane (v nuh, eilne) päev.

...ja üldse, suve tahan jubaaa!

epu, epu

2008-03-20T22:29:00.004+02:00

aga mul on nüüd üks sinirebane ja üks kährik :DDDDDD (et vältida segadusi, siis nad on surnud täitsa ja põhifunktsioon ongi eputamine)! - et nüüd on minu karusnahkade ihalus pikaks ajaks rahuldatud...

keskaegseid gambesid on palju mõnusam teha, aga õmblemisest on mul ikkagi jubedalt kõrini. ma tahan puhata ja mängidaaa! - suve ja päikest ja merd jne...

paigal

2008-03-10T22:13:00.005+02:00

Käisin nädalavahetusel Rannahooaja avamisel (aka Jaanuse sünnipäev, kuhu ta mind juba 5 aastat kutsunud on, aga see oli esimene kord kui kohale jõudsin) - lahe oli, rannas tuli ikka tõsine suveigatsus peale, aga niimoodi öösel rannas oli ka ilus.

Mul on selline veidi imelik paigalolemise tunne: ühest otsast leidsin nädalavahetusel järele mõeldes, et mul elu hetkel täitsa bueno - õpin, mis huvitab ja saan hakkama suht ok, vaatamata kõigele õnnestub tegeleda üpris paljude huvitavate asjadega, kursus (st ajaloolased) on tore - üldse suhtlen igast huvitavate inimeste/seltskondadega jne - ei tohiks nagu väga kurta; teiselt poolt on nagu kuidagi tühi olla ja ei taha eriti nii mõnestki asjast, mis tavaliselt huvitab, kuulda (ok, sel ka mõned põhimõttelised põhjused, aga see ei ole pragu point, v noh, tegelikult on ka, aga las ta olla). Väike (A) viitsimatus kipub ka vahete-vahel kallale: tahaks puhata ja mängida ja tsikliga sõita (niuts, seda lotovõitu oleks ikka vaja), aga mis teha - nada, fedja, nada...

...sai vist piisavalt segast pekstud üheks korraks, laseb ta esmaabisse...

minu 15 min

2008-02-23T19:56:00.002+02:00

Einoh - linnateatri baaris ei saa kunagi ilma tagajärgedeta käia. Selle tulemusel, et eile sealt korra läbi käisin, käisin täna Brigaad3e võtetel: vaadake neljapäeval ;)!

8th gambeson

2008-02-22T01:13:00.003+02:00

A vest with tassets.

9th gambeson

2008-02-22T01:05:00.005+02:00

This gambeson is the first one with zip-on sleeves - you can take the sleeves off, when you want to (this costs extra).

On another note - I'm going to recalculate the prices a bit - who has already ordered, then no change, but new orders will have a bit different price range. I will put the price list out here, when I've calculated it through.